/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Olen oma kommentaarides sel aastal korduvalt märkinud, et kuniks käib kodusõda Süürias, pole ohtu Iraani ründamiseks. Kaks sõda peale Afganistani oma ja järelsõdade Iraagis, Liibüas, Jeemenis, Sudaanis, Malis on kõigile liiast mis liiast. Suurriikide vaheline patiseis tingib üksteise tähelepaneliku jälgimise ja sellest lihtsate järelduste tegemise.
Sestap polnud juhus, et kui Süüria tulistas 22. juunil alla Türgi lennuki ja Türgi peaminister lubas karme vastumeetmeid ja meilgi leidus pühapäeval (24.06) hõikajaid, et nüüd annab Türgi/NATO löögi Süüriale, tuli lõpuks ikkagi sõnum, et Türgi konsultatsioonid NATO liikmesriikidega toimuvad alles teisipäeval, 26. juunil. Sest tuli anda võimalus Venemaa presidendil Vladimir Putinil tunda end rahulikult visiidil 25.–26. juunil Iisraelis-Palestiinas-Jordaanias.
Samal ajal tuli lääne agentuuridel edastada sõnum selle kohta, et salapärane Panamas registreeritud laev, mis suundus Murmanskist Süüriasse, laadungiks ”maa-õhk-raketid“ (nagu Sergei Lavrov algul vihjas) ja kolm parandatud kopterit (nagu Lavrov kolm päeva hiljem lisas) ja mis tekkinud süüdistuste-selgituste mõjul vahepeal nagu ei teadnud, kuhu Šotimaa rannikult edasi minna, tõmbas laupäeval Vene lipu masti ja jätkas teekonda.
Võib arvata, et tegemist oli taktikalise venitamisega, sest praegu on läänes kuumim uudis Hiina 12 sõjalaeva väidetav soov läbida Suessi kanal, et minna Süüria Tartuse sadamasse. Kui teada, et kuu aega tagasi saatis USA oma sõjalaevad Lõuna-Hiina merre, ehkki Peking oli selle vastustanud, on ”kõlakal“ omamoodi loogika taga. Räägitakse koguni Venemaa-Hiina ühistest meremanöövritest Vahemeres. Raske uskuda. Samal ajal on suur poliitika juba kord säärane, et tuleb kõige suuremateks üllatusteks valmis olla.
Kuid tagasi Iisraeli-Venemaa suhete juurde. Putinile on see teine visiit presidendina ja üldse neljas Iisraeli külastus (1991. aastal oli ta seal Leningradi linnapea Anatoli Sobtšaki kaaskonnas ja juba Boriss Jeltsini juures töötades külastas Iisraeli koos naise ja tütardega).
Putini esimene sõit presidendina algas kaks päeva pärast kuulsat lausungit ”NSV Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof“ ehk aprillis 2005, kui kõik olid kihevil, kes tuleb ja kes ei tule Moskvasse 9. maid tähistama.
Tegelikult läks Putin Egiptusesse Sharm el-Sheiki Lähis-Ida rahukonverentsile ja visiit toimus sealt tulles. Venemaa välisministeerium oli just jõudnud avaldada pahameelt selle üle, et Eesti kavatses tähistada 8. mail Teise maailmasõja lõppemist vast valminud Maarjamäe kompleksis. See toonagi tõstatatud teema ”teatud riigid mõistavad Teise maailmasõja ajalugu valesti ja ülistavad natse ja nende käsilasi“ sai konkreetse järje president Dmitri Medvedevi ja Iisraeli presidendi Shimon Peresi 18. augustil 2009 Sotšis tehtud avalduses, kus kahe riigi nimel mõisteti hukka ”katsed ajalugu võltsida“ ja tunnustati Venemaa ”otsustavat osa Teises maailmasõjas“.
See ühisdeklaratsioonis selgesti väljendatud arusaam sai väljundi ka Nõukogude armee sõjavõidule pühendatud memoriaalis, mille ehitamist alustati mullu ja mille avamisele Putin nüüd sõitiski.
Ja mitte ainult sinna: eile oli Putin Palestiina alal Venemaa kultuuri- ja teaduskeskuse avamisel, mis peab rõhutama Moskva kohalolekut seal. Läinud nädala lõpul oli Iisraeli ja palestiinlaste vahel mitu tulevahetust, aga õigeks hetkeks oli kõik rahulik.
USA ja Iisraeli suhetes on siiski üks täiesti uus detail. Mai algul loodi Iisraeli ühtsusvalitsus, kui kunagine peaministrite Ehud Olmerti ja Tzipi Livni partei Kadima, kes suhetes palestiinlastega oli selgelt läbirääkimiste meelsem, otsustas liituda Benjamin Netanyahu Likudi valitsusega. Äsja oli Kadima vastne liider ja asepeaminister Shaul Mofaz USAs ja kohtus Barack Obama julgeolekunõunikuga. Ootamatult astus ruumi Obama ise ja rääkis üle poole tunni Mofaziga – tähelepanu, mida siiani pole väärinud ükski Iisraeli valitsuse mees number 2. Jääb huviga oodata, mida see võis tähendada.