/nginx/o/2009/03/03/142375t1had8a.jpg)
Hommikul kui valgeks läks, hakkasime puid laduma. Meie talu oli Kodesmaalt üle soo, paar kilomeetrit punkrist. Kuulsime laskmist, tahtsime vennaga minna raba äärde kuuse otsa vaatama, mis toimub. Ema oli järel: kuhugi ei lähe, lastakse veel maha.
Sunniti reega laipu vedama: Vello Leppmets, tollal 14aastane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõunani olime kodus, laskmine lõppes. Valanguid ja üksiklaske oli. Siis hakkasid üle soo tulema sõjaväelased. Kaks ohvitseri tuli meile, öeldi: hobune ree ette, kohe minek! Mind kamandati kaasa, et hobune pärast koju tuua.
Minnes olid ohjad ohvitseri käes, Vene ohvitser oli, aga oskas hobust juhtida. Sõdurid tõstsid laibad peale, need olid kokku veetud, suured lohad olid lume peal. Nad ei olnud ühes kohas olnud, mõni oli sadakond meetrit kaugemal. Nad olid keskelt kõik paljaks kistud, riided üles tõmmatud.
Ree peale laoti kaheksa laipa, need tõmmati küla vahele maha kümmekonnameetriste vahedega. Sellest ei ole mul aimu, mis edasi sai. Mulle anti ohjad kätte: sõida koju! Metsast ma enam läbi ei läinud, tegin Pärnu-Jaagupi kaudu natukene pikema reisi. Regi oli verine, istuda ei saanud, püsti sõitsin.
Punker ei olnud suur, ma ei oska öelda, kuidas nad sinna ära mahtusid. Laiust võis olla kaks meetrit, pikkust kuus meetrit. Maa sees ta ei olnud, turbamaa on niiske, vesi tuli vastu, oli maa peale ehitatud, noored männid ümberringi. Aga kui kõrge ta oli, ei tea, sest siis, kui hobusega metsa tulime, tõusis sealt juba paks suits. Kõik oli põlema pandud. Nädal hiljem oli veel tekitükke seal ümberringi maas ja herneid, nendega oli maa üle külvatud. Nii et hernekott oli seal lahti puistatud.