/nginx/o/2009/03/03/142373t1hfd3e.jpg)
Meid aeti ju kodunt välja, elasin sel ajal Vana-Pärnus sugulaste juures ja seal kuulsin sellest lahingust. Meie perel – minul, emal ja vanaemal – oli kõigil veebruaris sünnipäev ja viimase kaardi sain ema käest. See oli Pärnu-Jaagupis posti pandud. Siis aimasin, et … Seda viimast lahingukohta ma täpselt ei teadnudki ja nüüd on sellest maaparandus üle käinud.
Ma olin pidevalt julgeoleku valve all, nad olid mind mitu korda arreteerinud, noorest peast nälga ja piina tundnud, mitu päeva julgeolekus söömata hoitud ja nõrkemas olnud, ikka selle mõttega, et otsiksin isa-ema üles.
Eelmises, Huntaugu punkris olin nendega koos olnud, väikest õde kätel kandnud ja aidanud emal kasvatada. Ma olin siis juba 14aastane, kui ta sündis.
Kui ma viimast korda julgeolekus ülekuulamisel käisin, pärast seda Kodesmaa soos toimunud lahingut, öeldi, et nüüd pole teil enam tarvis tulla. Neil oli juba teada, et need nemad olid: minu õde, ema, isa.
Haavatuna julgeoleku kätte jäänud isa Mihklile määrati 25+5, ta vabanes vanglast 1958. aastal, ta puhkab Saarde kalmistul. Aga teiste kohta pole teada, kuhu nad maeti.
Nende haudu ei tea keegi. See kivi on ainus, kuhu saan tulla. Ema ja õde meenutama.
Mina ja vanem õde saime 25+5, mina olin Mordvas sunnitöölaagris. Esimene laps sündis mul Patarei vanglas … Elu on olnud selline, et … ei tahagi mäletada.