Kätlin Joala: Lasteaedade liivakastid korda

Kätlin Joala. Foto: PP

Kiidusõnad tahaks öelda Pärnu lasteaedadele, mis näevad palju vaeva, et sisustus, mänguasjad, toit vastaksid laste tervisekaitse nõuetele. Selle töö ühtne eesmärk on luua lapsele tervislik ja ohutu keskkond, kus kasvada. Mängimine on lastele väga oluline. Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et lasteaia vanim mänguasi on liivakast. Ma ei tea ühtegi lasteaeda, kus see puuduks.

Lapsepõlves oleme kõik seal nii kooke küpsetanud kui autodega rallitanud. Kas mäletame veel, kuidas nii mõnigi kord liivakasti liiv meie enda või lasteaiakaaslase suhu sattus? Nii juhtub paratamatult edaspidigi. Kuid lapsevanematena võiksime küsida: kes mängib lasteaia katmata liivakastis siis, kui lapsed seda parasjagu ei tee?

Tervisehäda liivakastist

Umbes aasta tagasi ilmus ajalehes Postimees artikkel, milles leidis märkimist asjaolu, et majanduslangus on Eesti loomakaitse seltsi hinnangul tekitanud olukorra, kus tänavale on sattunud umbes poolteist miljonit kodutut kassi või koera. Selle väite lükkas ümber keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peet Männil, öeldes, et see arv on siiski kordi väiksem, kuna peremeheta koeri on Eestis vaevalt rohkem kui paar tuhat, kuid möönis, et hulkuvaid kasse siiski linnas leidub.

Linnakodanikena teame, et hulkuvate loomade õnnelik saatus on sattuda varjupaika, aga ära ei tohi unustada, et enamikul juhtudel on loomad enne sinna sattumist läbinud ümbruskaudse piirkonna pea kõikide majade hoovid.

Pärnu linna koolieelsetel lasteasutustel on suured õuealad, kus on mitu lahtist liivakasti. Peale laste käivad seal kahjuks hulkuvad loomad. Mitte küll mängimas, vaid häda tegemas. Ehk enamik hulkuvaid kasse või koeri kasutab lasteaia lahtisi liivakaste tualetina.

Õnneks ei ole kassi- või koerapissine liiv lapsele otseselt eluohtlik, kuid siiski näiteks toksoplasmoosi võib inimene nakatuda kokkupuutel kassi roojaga või nakatavad organismi muud parasiidid, nagu solkmed, paelussid, tagajärjeks lapse haigestumine. Ja ravita jätmine on lapsele ohtlik.

Paljudel juhtudel lasteaialaps haigestub, kuid laialt levinud sümptomid, nagu näiteks kõhulahtisus või oksendamine, mis paari päeva möödudes koduse dieedi tulemusena kaovad, ei lase tuvastada haiguskollet. See aitaks pidurdada haigete lisandumist.

Seega, lasteaedade eesmärk luua lastele tervislik ja ohutu keskkond on igati mõistlik, kuid tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et liivakasti katmine kas spetsiaalse plast- või puitkaanega ei ole pelgalt iluasi, vaid tegemist on tervisekaitse meetmega.

Ohutuma keskkonna nimel

Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenuse puhul on reguleeritud sotsiaalministri vastava määrusega. Välja on toodud, et lapsehoiuteenuse osutaja valib ja sisustab lapsele õues tegevusteks võimalusi pakkuva ja ohutu ala, kus näiteks liiv liivakastis ega liuraja all ei tohi olla saastunud.

Kuna seadusandja otseselt ei käsi avatud liivakaste katta, kui lapsed neid ei kasuta, vaid paneb kohustuse hoida liiv puhtana, kasutavad paljud lasteaiad kokkuhoiu mõttes visuaalset puhastust ehk see mustus, mis silma jääb, riisutakse kokku ja visatakse ära. Nii on tegemist JOKK-olukorraga, kuid lapse tervise seisukohast ei ole see õige.

Eelkirjeldatud probleemi on lapsevanematel üksi keeruline lahendada, kuna lasteaiajuhatajad viitavad niigi vaevu ots otsaga kokku tulla võimaldavale eelarvele. Seega peab Pärnu linn ise olukorda hindama ja vaatama, kuidas kohustada lasteaedu kõnealuse probleemiga tegelema ja kust selleks raha leida.

Arvan, et meie kõigi ülesanne on seista oma väikeste pärnakate eest, et keskkond, kus pisikesed elavad, muutuks senisest veel turvalisemaks, ohutumaks ja tervislikumaks.