Kelle asi on Eesti?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Siim Kiisler.
Siim Kiisler. Foto: PP

Kui algas Teine maailmasõda, ütles ühtse Euroopa üks arhitekte Jean Monnet oma kaasmaalastele prantslastele: ”Vaadake, inglased lõpuks võidavad, sest nende maal on sõda iga põlvepikkuse poisikese asi, Prantsusmaal aga on sõda valitsuse asi.“ Õnneks elame rahuajal, aga mõtteviisi probleem kimbutab Eestitki.

Juuni alguses said lõpuks teatavaks tänavuse rahvaloenduse tulemused. Eesti elanike arvu vähenemine viimasel kümnendil ligi 76 000 inimese võrra on tõsiasi. Ja kuigi see number ei ole absoluutarvudes ega protsentidesse arvutatuna nii šokeeriv kui Lätis või Leedus, ei ole meie rahva püsimajäämise seisukohast kindlasti põhjust rahuloluks.

Rahutuks tegevad arvud

Neist ”kaduma läinud“ 76 000st ja üleloetud 1,294 miljonist on viimasel kuul palju räägitud. See on karm reaalsus ja arutelud selle üle, kui mitu inimest jäi loendamata ja kas kedagi loeti topelt, ei muuda pilti. Aga on veel kolm numbrit, mis peaksid murelikuks tegema iga eestlusest ja Eestist hooliva inimese: 1 000 000, 1146 ja 1,52. Need numbrid juhivad ohutuledena tähelepanu Eesti kõige tähtsamale küsimusele: kuidas tagada rahvastiku kestmajäämine ja meie perede toimetulek?

Üks miljon. See on kriitiline piir, millest väiksemal rahvusel tekivad teadlaste hinnangul väga suured probleemid omariikluse, oma kultuuri, keele, teaduse ja hariduse hoidmisel. Rahvaloendusel määratles end eestlasena alla 900 000 inimese. Eestlaste arv kahaneb ja selle protsessi peatamine ei ole ainult rahvusromantikast kantud moraalne kohustus, vaid pragmaatiline ja praktiline valik.

Inimeste puudus – eestikeelse turu väiksus – kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, napib eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajaid, teatris käijaid ja kodumaise muusika kuulajaid, postkontorite, pankade ja poodide kliente nii linnas kui maal. Siis on hind kõrge, dotatsioon kallis, palgakulud katmata ja koondamine ja ustesulgemine ähvardab pidevalt.

Eesti summaarne sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52. Sisuliselt näitab see number, kui mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see number olema vähemalt 2,1. Viimati oli see meil nii kõrge laulva revolutsiooni päevil.

Mind on alati imestama pannud, et ei tea, kelle lapsed need siis Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on lapsi keskmiselt alla kahe. Jah, ühest küljest on küsimus 1990ndate ebakindlates oludes, kus sündimus järsult langes. Sündimuskordaja oli madalaim 1998. aastal, kui elussündinud laste arv naise kohta oli 1,28. Teisalt tunneb eestlane praegu end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma ja lapsesaamise kõrval tuleb hakata senisest rohkem väärtustama peres kasvavaid lapsi.

Praegu suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti. Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kellel pereplaneerimisest aimu pole. Lasterikkus on nagu kuues varvas, mida ühiskonna eest peaks kui mitte peitma, siis vähemalt mitte eksponeerima.

Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aastal jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu. Tõsi küll, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil sündis koguni 1146 last vähem kui aasta varem. 1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.

Puudulik väärtussüsteem

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ega peaks toimetuleku pärast muretsema. Tahame, et meil oleks õnnelik pere ja ilus kodu, kus saaks tegelda hobide ja suhelda sõpradega. Aga mis kodu see on ilma lasteta?

Sündimuse vähenemise põhjused on peidus selles sotsiaalses keskkonnas, kus elame, ja neis väärtustes, mida ühiskond kannab. Pereloomist lükatakse edasi kartuses, et veel ei suudeta pakkuda lapsele kindlat ja turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda, korralik elamine soetada ja pool pangalaenust tagasi maksta, pensionipõlv kindlustada.

Paraku ei ole vanemate panus laste kasvatamisse seni küllaldaselt väärtustatud. Kui tahame, et rahvas kestaks ja lapsi sünniks, peame emade tööd senisest rohkem hindama. Praegu on emade palgad ja seetõttu pensionidki tihti väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.

Üks võimalusi on vanemapensioni kehtestamine. See väike lisatugi ei ole põhjus, mis hakkaks kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samal ajal ei piisa ainult pragmaatilistest stiimulitest. Isegi juhul, kui kehtestada riigilt uusi toetusi ja soodustusi, ei saa riik kehtestada üht peamist alust tugevatele peredele, kus kasvab palju lapsi.

Nii nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ega neid üles kasvatada, ei saa riik kehtestada väärtushinnanguid. Aga selliste sammudega saab riik anda oma kodanikele sõnumi: kui kasvatad lapsi, siis seda ka hinnatakse. Ja pigem suurema kui väiksema pensioniga, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu ühiskond peab eelarve kaudu oma peredele appi tulema.

Sellele, et Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, on tähelepanu juhtinud juba president Lennart Meri, kes ütles, et oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise. Moodsa aja virvarris on jäänud tagaplaanile need väärtused, mis aitavad meil rahvana kasvada ja hingata. Pere, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud, ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me neid alusväärtusi oluliseks ei pea, ei aita riigi toetusedki.

Valitsus saab astuda konkreetseid samme, nagu vanemapensioni kehtestamine, kuid valitsus ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on kõik juba iga Eesti inimese enda käes, sest kuidas me ka ei tahaks ja ükskõik kui ideaalne me riik poleks, lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.

Märksõnad

Tagasi üles