/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Kaks aastakümmet tagasi kiitis rahvas hääletusel heaks Eesti Vabariigi põhiseaduse – see oli 28. juunil 1992. Põhiseaduse poolt oli üle 91 protsendi ja vastu üle kaheksa protsendi. Ühtlasi otsustati üle 53 protsendi häältega, et valijate ringi ei laiendata.
Pärast kehtimahakkamist on põhiseadust vähe muudetud, mis tähendab, et keerulistes oludes vormis põhiseaduse assamblee Jüri Adamsi töögrupi eelnõust korraliku seaduse.
Iseasi, kas nende aastate jooksul on Eesti riigis alati toimitud põhiseaduse mõtte järgi. Eesti keel on küll sätestatud riigikeelena, aga selles asjaajamine pole kaugeltki tagatud. Kahes keeles arveid ja dokumente väljastavad äriettevõtted lahjendavad riigikeele sätte sügavat sisu. Liialt sageli tullakse vastu muukeelsetele, kes alaliselt Eestis elades ei vaevu riigikeelt isegi suhtlustasemel ära õppima.
Kas seadus ikka kaitseb riigivõimu omavoli eest küllaldaselt? Nii nagu kohtusse saab pöörduda peamiselt jõukas inimene, võib haige olla ainult tugeva tervisega, et suudaks ära oodata järjekorra, pääsemaks eriarsti vastuvõtule.
Arvatavasti suureneb lähiaastatel Euroopa Liidu surve Eesti põhiseaduse täiendamiseks-muutmiseks. Kas nii olulise töö saab jätta vaid riigikogu teha? Pärnu Postimehe veendumus on, et meie elu tuntavalt mõjutavatel seadusmuudatustel peab olema rahvahääletusel pälvitud heakskiit. Vaba rahva üks põhiõigusi on langetada otsuseid ise, selle asemel et alluda välisele survele.
Vaid asjatundjatele on teada suhteliselt tundmatu publikatsioon, mis sisaldab põhiseaduse assamblee täiskogu stenogramme ”Põhiseadus ja põhiseaduse assamblee”. Laiemale lugejaskonnale oleks vaja erapooletut käsitlust põhiseaduse saamisloo, ohtude ja poliitiliste kemplemiste kohta selle ümber.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)