Chalice, “Lärmakas naabrimees”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Plaadi esikaas

“Ainus mis ma / teha saan on / rärärää! / karjuda.” Chalice’i uut albumit kuulates hakkaks tõenäoliselt kõige südametumalgi inimesel temast lõppkokkuvõttes natuke kahju. Olgugi tegemist muusiku seni sisult sügavaima ja muusikaliselt kompleksseima plaadiga, tundub kogu maailma raskus Jarek Kasarile sel kauamängival eriti tugevalt õlgadele vajuvat.

“Lärmakas naabrimees” toob Chalice’i loomingusse sisse rohkem kui kunagi varem ebakindluse. Plaadi hüplikkus ei kõnele enam vaid tema meisterlikkusest eri muusikažanre kasutada, pigem tundub, nagu prooviks ta omale sobivat narraatorihäält leida.

Samal ajal vastab plaat klišeele, et tähtis ei ole sihtpunkt, vaid teekond. Kehastades ühe veidra naabruskonna eri tüüpe, jõuab Chalice välja üsna naljakasse kohta. Tundub, nagu leiaks ta, vaatamata oma köögis olevatele “meeldivalt täis” sõpradele (“Klaaskuulis”), enda voodi alt kummitusi ja sügavamatest hingesoppidest üksindust.

Nagu Chalice’i puhul tavaks saanud, võimaldavad plaadiümbrise vahele pandud laulusõnad peale lugudele kaasaüürgamise veeta pärastlõunatunni kvaliteetluule seltsis.

Valner Valme nimetab Chalice’i meie aja Jüri Üdiks ning valehuumori- ja irooniatagust sotsiaalkriitilist emotsioonide puhangut silmas pidades tuleb öelda, et ega Kasaril tema tasemest tõepoolest palju puudu jää.

Kogu poeetikat täiendab Chalice’i kaubamärgiks saanud elektrooniliste süntesaatorite kapell, mida ta enda väitel seekord plaati tehes eriti palju ekspluateeris.

Kuigi “Lärmakas naabrimees” mängib rohkem popi, elektroonilise muusika ja džässfusiooni laineil, on sel olev hiphop rohkem hiphop kui Chalice’i eelmisel albumil. “Tango ühele” on korralik mustade muusika valge mehe esituses, mitu korda parem kui suurem osa Maarjamaa tüüpilisest wannabe-gangsterite räppmuusikast.

„Klaaskuulis“ on klassikaline „Chalice“ omas mahlas, lüüriline ja lummav, parajalt isamaaline ja hümnilik. „Klaaskuulis“ on küll üsna erinev ülejäänud naabrimeeste veidruste muusikalisest keelest, kuid võtab sisuliselt kenasti kokku albumi kontseptsiooni: üksi on küll tore, aga tangoks läheb siiski vaja kaht tantsijat.

“Ainult yksinduses saabki luua / olulisi asju / ytles juba n2iteks goethe ja praadis muna” („Tango ühele“).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles