Kui Epust hooajaline lambakarjus saab

Lammaste ja hobuste tallamine ja näksimine teeb palju head loopealsetele. Gotlandi lammaste tordiline vill tuleb käega tõmmates ise maha ja järele jääb paljas harjas. Foto: Urmas Luik

Epp usub, et kui on maa ja karjamaa, peavad ka loomad olema, sest muidu läheb kõik nässu ja võssa. Suvest sügiseni on tema ametis karjakuna ja kui rohi otsas, lähevad loomad oma päriskoju tagasi. Neljandat hooaega näksivad Hundi kinnistu loopealsetel rohtu Gotlandi lambad. Ühes kümmekonna lambaga on siia kolinud borderkolli tõugu koerad.

Epul lammastega suurt midagi peale ühest kohast teise kupatamise teha polegi.

Kui lambad märkavad, et “keegi” on nende laudlina peale kakanud ja ninaesist kipub väheks jääma, liigutab perenaine suvekülalistest määgijad söömata ruutmeetritele.

Peale selle, et Gotlandi elukatel peas sarved ilutsevad, on nende puhul tore see, et villa saab kätte kääre kasutamata. Kevadel tuleb see alusharjase küljest tõmmates lahti ja lammas jääb üsna paljaks, kuni uus ilus vill peale kasvab. Sarvikutel on siis üpris pentsik väsimus, aga vaid poolteise kuuga on neil silitatav kasukas taas turjal.

Kohaliku Varbla hobukasvataja käest on Epul teist suve karjatamisel neli hobust. Täkkude tallamine ja kümne kena lambapreili isukas maiustamine aitavad Varbla alvaritel püsida karjamaana ja hoiavad neid võsastumast.