Surfar Epp Hunt jahib Varblas tuult ja laineid

Surfamine on sõltuvus! Epp Hunt ütleb kodurannas seistes, et kui ta varem iga väikese tuulega haaras laua kaenlasse ja läks laineid püüdma, siis nüüd suudab hea tuulega muidki asju teha. Näiteks kõblata või jalgrattaga sõita. Foto: Urmas Luik

Kui Varblas elav Epp Hunt tirtsuna purjespordikohtunikust isa kõrval Moskva olümpiamängude purjeregatil purjelaudu nägi, ei osanud ta arvatagi, et kaks aastakümmet hiljem ise samuti laual laineharjadele “astub”.

Tollal, 1980ndail, oli purjetamisvarustus täiesti lastekõlbmatu ja pääs merele keeruline, mistõttu kättesaamatuna näiv meresõidulummus jäi Epul kauaks hinge kripeldama.

Kuniks reklaamitöö viis Epu 1999. aastal kokku esimese tuttavaga, kelle üks väga olulisi “omadusi” oli isiklik purjelauavarustus.

Epp pole küll Varblas kasvanud, ent on kaugeid vaarvanemaid pidi selle kandiga seotud. Et ta mõne aasta eest just siia, hirmkaugesse mereäärsesse maanurka ankrusse otsustas jääda ja suviti lambaid karjatada, johtus elu keerdkäikudest, millest üks kahtlemata surfamine.

“No kuidas ikka inimesed maale satuvad?“ vastab vestluskaaslane retooriliselt küsimusele, mil moel sündis elupõlisest tallinlasest maainimene. „Vaatavad, et ilus koht, ja mõtlevad, et tore, kui oleks väike saunake, kuhu tuule ja vihma eest varju minna, vana aja kombel küünlavalgel elada ning pangega vett tuppa tuua.“

Aga enne, kui kalipsod kontorikostüümid välja vahetasid, tippis Epp randade asemel ringi reklaamifirmades ja kirjastuses. Tegi üht, teist ja kolmandat, kuniks nakatus jäädavalt surfipalavikku. Oma kuraditosin aastat kestnud “haiguse” resümeerib ta värvikalt blogis www.surfhunt.ee.

Surf on sõltuvus

Tegelikult olid Epu viimased suuremad tööd-tegemisedki enne metsa ja mere äärde ümberasumist purjelauandusega seotud. Ta tegutses kolm aastat Eesti purjelaualiidus ja hiljem külastas ühes Eesti veelauahuvilistega toredaid surfipaiku igas ilmakaares.

Egiptuses Dahabis veedetud talved, seal korraldatud laagrid, käputäis surfifanaatikutest tuttavaid, kel klubid ja tuttavad surfikohad üle ilma, ja RYA (Royal Yachting Association) andsid heal tasemel purjelauatreenerikoolituse, mis avas väljavaated töötada rahvusvahelistes surfiklubides.

“Nii juhtuski, et enamiku aastast veetsin töö asjus paljajalu soojaveelistes kuuma liivaga surfirandades,” jutustab pleekindpäine Epp. Paar sügis- ja kevadkuud möödus Dahabis, südatalvel kuuke Venezuelas või Brasiilias, juuni algus Kreekas ja suvi kodumaal.

Reisikorraldamisele tõmbasid kriipsu peale tagasilöögid majanduses. Kui 2008. aasta kevadel laekus surfireisipakkumisele tavapäraste kümnete osalemissoovide asemel neli vastust, kus sooviti head reisi korraldamist, mõistis Epp, et võib kohvrid mõneks ajaks nurka unustada ja enesele uusi väljundeid otsida.

Et temaga kõneldes ei saa üle ega ümber “vee peal kõndimisest”, nagu Epp oma hobi ja tööd kutsub, tasub lahti kirjutada need põhjused, mis sundisid naist oma kellast kellani, aga muidu igati turvalist ja ontlikku tööd ettearvamatute tuulte ja soolase merevee vastu vahetama.

Selge ju, et kõik ei pea jooksma nagu oravad rattas pankade ja turunduse vahel, olema kellegi põhjendamatute täht- ja kellaaegade kiusata, kui samu asju saaks teha näiteks siis, “kui parasjagu ei puhu”.

“Haigusloost” loeb välja sedagi, et purjelauatamise tõppe ei nakatanud Epp üleöö. Pisiku saanult uskus ta esimesed kaks suve, et surfamine ongi nagu üks algaja tund, et kui on tore ilm ja aega muust üle jääb, tõmbab aga purje nöörist üles, kruiisib natuke siia-sinna ja pärast praalib, et käis surfamas.

Seda ajani, kui Epp trehvas inimest, kes oli surfist üdini nakatunud. Siis käis naises plahvatus ära. “Siis sain teada ja tunda, et õige aeg ja koht on tähtsad, muu ei loe. Merele pääsemine oli möödapääsmatu. Keegi ei tohtinud mind takistada,” pajatab Epp. “Ja mõistsin, et varustus peab hea olema, parem kui auto, ja kui sind pole seal, kus puhub, pole sind olemas.”

Veestart, mida tolleaegsed naissurfarid ei teinud, muutis Epu tormikindlamaks ja avas merelkäimiseks täiesti uued võimalused ja tunded. Ehk kui maakera väheneb palliks, kahanevad oma probleemid rohututisuuruseks.

Laiast ilmas koju tagasi

Adumine, et surfaja on osa loodusjõust, tähendas naisele ühtlasi irdumist väikekodanlikus mõistes tavamaailmast, oma igapäevakulude minimeerimist ja liitumist ülejäänud hullumeelsetega. Ja siis tulidki Dahabi päikselised rannad, kus korteriüürid ja toit Eestiga võrreldes naeruväärselt madalad.

Seal sõitis Epp ise, õpetas teisi ja hakkas korraldama Eesti surfisõpradele reise. Kui enam nii hästi ei läinud, vaatas passi ja turuseisu ning otsustas “enne kui mullaks pudeneb” sünnimaale ulualuse ehitada.

Hakkas ühes surfaritest ehitusinseneri, arhitekti ja saekaatri omanikuga majakest püsti panema. Materjali vedas oma metsast ja seinad said püsti toore füüsilise rammu najal sel lihtsalt põhjusel, et kraanat pole siit kusagilt võtta.

Et sest paigast kujuneb korralik purjelauaõppe punkt Eesti ja muu ilma surfiharrastajatele, polnud esiotsa üldse plaanis. Mõtted olid tagasihoidlikud, sest kavas oli kõigest “koerakuudisuurune putka, kuhu vihma eest varju minna”.

Nüüdseks on käänulise ja keerulise juurdepääsuteega Hundi kinnistust saanud Epu kodu, kus ta aasta ringi elab ja kus lähemad ja kaugemad surfisõbrad aastaajast sõltumata peavarju saavad.

Õpetab ja juhendab

Sellest, et majast 100 meetri kaugusel loksuvas keskmiselt kivises liivapõhjaga lahesopis surfamist õpetada kannatab, polnud naisel aimugi. Abaja veespordikõlblikkus tuli välja juhuslikult.

“Ehitustöö käigus avastasin appi saabunud noormeest purjelaudama õpetades, et minu surfikõlbmatuks arvatud madal laht on algaja õpetamiseks oma sileda vee ja madalusega ideaalilähedane,” räägib Epp. “Pole need kivid algaja tundides nii hirmsad midagi.”

Üle ilma surfikeskustes olevat nõnda, et staarid jagavad sõitude kõrvalt õpetust küll, aga kõigil pole jaksu meistrite tempos püsida. Neid aitas Epp järjele. “Mina, andragoogikat, reklaami ja turundust õppinud, surfis iseõppija sobin neile, kes ei jaksa kohe kaasa minna,” ütleb ta.

Endast kui surfiõpetajast kõneldes on naine üldse ääretult tagasihoidlik. Teatab, et oli ala õppides pika vinnaga ja aeglasi õpilasi juhendab nüüd isegi meelsasti. Mis muidugi ei tähenda, et tema juures kiiresti arenevaid ja andekaid surfihuvilisi ei käiks.

Muu seas polevat see, kui lauasõit alguses välja ei tule, üldsegi halb, sest kõige nõrgematest alustajatest saavad fanaatikud. Vaadake või Eppu!

Peale surfiinstruktori ameti on Epp alustav majutusettevõtja. Kuigi ise naerab, et ei oska üldse sellekohast reklaamijuttu ajada.

Tore, kui üles leitakse, aga läbustajatest peoseltskonnad pole siia imetabase loodusrahu keskele joomalaagrit pidama oodatud. Bussiga ukse ette, joogid-grillid-välja-puhkajate asemel võiksid surfihundi juures aja maha võtta need tänapäeva inimesed, kel pole loomakarjaga maavanaemasid.

Seejuures oleks soovitav jääda vähemalt kaheks päevaks kohapeale, et saaks ikka merd ja tuult tunnetada, nõrkemiseni tööd teha, õndsat surfiund magada, lillede ja loomadega suhelda. Pole ju mõtet ainult putka ja päevitamise pärast tulla, kui saab varbad sõnnikuseks teha!

Välismaalastest surfaritele pole Epul vaja reklaamloosungeid välja hõigata. Nendele on Eesti ja Varbla surfipesa niigi ääretult eksootilised oma talvise päev läbi kestva päikeseloojangu ja suviste valgete öödega.