Männiku tallu kolis noor pealinna pere

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Männiku talu pererahvas, Maarja ja Urmas Maranik tütarde Elise Helene ja Lisette Helenaga, tegi kannapöörde ja tuli pealinnast maale elama ja töötama.
Männiku talu pererahvas, Maarja ja Urmas Maranik tütarde Elise Helene ja Lisette Helenaga, tegi kannapöörde ja tuli pealinnast maale elama ja töötama. Foto: Urmas Luik

Suvilakohta otsides panid Maarja ja Urmas Maranik sirkli teraviku kodulinna Tallinna peale ja tõmbasid sealt 100 kilomeetri ulatuses maismaale poolringi. Seejärel sõitsid nad mitut kohta vaatama, kuid jäid otsuse tegemisel kahtlema.

“Aga nii kui siin autoga seisma jäime, tundsin: see on see koht,” räägib pereema Maarja valikust, mis langes Vändra–Käru maantee äärde jäävat maja nähes. Kunagi oli selle koha peal olnud mõisa kutsari maja, uus tare on ehitatud arvatavasti veel mõisa ja klaasivabriku omanike Graubnerite siinoleku ajal 1930. aastate lõpus.

Kolmandat suve on Maranikud lasteaiaealiste tütarde Elise Helene ja Lisette Helenaga Võidulas ja esimest talve olid nad perega paiksed. Vaid 15aastane poeg jäi endale kodusesse pealinna, oma kooli.

“Inimesed on siin kenad, loodus ja koht on kena, kõik on avatumad, rahulikud,” loetleb Maarja seda, mis meele rõõmsaks teeb.

Pereisa Urmas märgib, et nende tööst tulenevalt oli kaks põhitingimust: interneti- ja telefoniühendus. Need lubavad teha maakodus tööd, mis seisab kirjas OÜ Tõlkekunstnike kodulehel, ehk mitmest keelest tõlkeid ja trükivahendust. Büroo kontor asub mõni samm kodunt, häärberis raamatukogu kohal.

Maarja sõnutsi on mõni tuttav siiani hämmingus ega mõista nende otsust tulla Tallinnast pärapõrgusse, kus pole poodigi, muust teenindusest rääkimata. “Siin jõuan kaheksa minutiga Vändrasse, poodi või kuhu vaja, aga püüa sa Tallinna linnas jõuda kusagile kaheksa minutiga – see ei ole võimalik. Ja siin saab kus iganes inimestega suhelda, rääkida, sind ei võeta konveiermeetodil ega vaadata kella,” ütleb ta.

Maakodus on Maranikud õppinud pliidi alla ja ahju tuld tegema, võtnud endale kirjud kanad ja teinud peenrad. Kuigi esimesel suvel käis ja sikutas Maarja enda jutu järgi aias naabreid varrukast, et “mis see on?” ja “mida ma sellega tegema pean?”.

Avaras õues on muru niidetud, siniseõielised ripplobeeliad ripuvad kuuriseina äärde laotud puuriita sätitud korvidest ja kivist lepatriinu ronib lilleklumbis.

“Mis meil, maainimestel, ikka muud teha, kui muru niita või peenraid rohida,” muheleb Maarja ja lisab, et selle kohaga on neil tekkinud oma side.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles