Särtsakas Marju küpsetab kodus leiba ja luuletab

“Kohvivett tuleb meile pudeliga tuua,” teatab Jõekääru talu perenaine Marju Härma-Epäilys üle koduõue tõtates. Foto: Urmas Luik

Jõekääru talu perenaine Marju Härma-Epäilys tuleb tõtakal sammul üle õue ja tarib käe otsas viieliitrist veepudelit, sest joogi- ja kohviveeks oma puurkaevu vesi ei kõlba. Marju abikaasa Tapani paneb kohvimasina tööle ja taandub juturingist oma tegemiste juurde.

“See on mu vanaema kodu, kõik suvised ja talvised vaheajad olin siin ja kui vanaema haigeks jäi, tulin siia ning hoolitsesin tema eest kaks viimast aastat,” räägib Vändra sotsiaalmaja tegevusjuhendajana töötav naine mõtlikult.

“Vanaema oli päevad otsa aias, tal kasvas siin sadu eri lilli, kogu aeg olime käinud Türi lillelaatadel, sealt tõime aina uusi taimi ja seemneid. Siia tõin kaasa oma lemmikud iirised, neid on siin üle 30 sordi ja neisse olen ma armunud,” ütleb Marju.

Värvikast maja otsaseina pikkusest iirisepeenrast ei ole toa poole tulles võimalik mööda vaadata, kuigi varasemad sordid on õitsenud ja hilisemad veel ei õitse. “Elu on selline, tuleb seda õiget aega nautida,” möönab Marju iiriste lühikese õitseaja kohta. Tema lilleaialembus oli nii suur, et linnas kortermajas elades lõi ta maja ees käed mulda ja tegi sinna lillepeenrad, mispeale ühishoone elanikud kiitmise asemel seirasid teda kui väheke imelikku inimest.

Köögiseina ilmestab akvarellmaal, millel on kujutatud Võidula mõisa häärberit. See on majaperenaise looming, Vändra kunstiringis Olev Kööseli käe all valminud töö.

Sõna- ja mõtteseadmise andi väljendab Marju luulekogu “Sõlme suletud pihud”, milles ta kirjutab oma elust ja isiklikest tunnetest. Seda andi väljendab ka tõlketöö, näiteks kaks soome keelest eesti keelde tõlgitud Kaisu Rissaneni lasteraamatut “Jutukesi lastele” ja “Empu ja Lota seiklused”.

Argitöö on sellel särtsakal ja mitmekülgsete huvidega naisel seotud suurt südant ja pühendumist vajavate klientidega ja neile kirjutab ta näitemänge. Selliseid, kus kõik saavad esineda vastavalt oma võimetele ja iseloomule. “Teen neile elu rõõmsamaks, juhendan neid, panen nad kõik teatrit tegema ja kui nad enne kartsid lavale minna, et mõnel olid jalad kanged ja mõnel keel sõlmes, siis nüüd küsivad nad, mis see lavahirm on, ja neile meeldib nalja teha, lihtsat nalja,” räägib Marju.

Marju sõnutsi on tema enda huumorisoon ja positiivne ellusuhtumine pärit emalt. Vahepeal viis elu maismaainimese hiidlaste hulka, siis oli Marju Hiiumaal giid ja toimetas Emmaste valla ajalehte.

“Hiidlastel on raske huumor, inimesed on kinnised, ei ava ennast kuigi kergesti, pead vähemalt kümme aastat seal elama, et sind omaks võetaks,” väärab vestluskaaslane üldlevinud arvamust hiidlaste heast naerusoonest.

Kui Marju ja Tapani Võidulas paikseks jäid, arvas naine lapsepõlvemeenutuste järgi, et maaelu loomulik osa on loomapidamine, ja viie aasta jooksul jõudsid nad pidada kitsi, lambaid, kanu, parte ja hanegi. Nüüd on jäänud õuevalvur, suur kollakas koer.

“Minule on see loomulik, et inimene elab maal, meile meeldib, et on oma õu, oma luba, pole keegi piilumas, mida teed,” kostab Marju ja ütleb, et kui kohv joodud ja vahepeal ahju pandud leivad küpsenud, läheb ta aeda, rohima.