Maapoiss Ülo Tiitus sõdis kraanajuhina Vietnamis

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Siin üle jõe oli sovhoosi õunaaed, kaks hektarit suur, seal sai õunaraksus käidud,” meenutab Paisuotsa talu peremees Ülo Tiitus poisikeseaja tempe.
“Siin üle jõe oli sovhoosi õunaaed, kaks hektarit suur, seal sai õunaraksus käidud,” meenutab Paisuotsa talu peremees Ülo Tiitus poisikeseaja tempe. Foto: Urmas Luik

Kunagise klaasipuhujate maja õues istub Ülo Tiitus näoga lopsaka lille- ja köögiviljaaia ning Käru jõe poole ja peab toapõranda värvimisest pisukest pausi.

Kui Nõukogude armees teenimise ja Vändra alevi serval elamise aastad Paisuotsa talu peremehe elust maha arvata, võib öelda, et ta on Võidula põliselanik ja näinud maakoha õitsengut, sovhoosi- ja kolhoosiaega ning elanike arvu hääbumist.

“Siis, kui siin hulka rahvast oli, oli kahe maja peale õue peal kokku 19 last,” kostab Ülo, pidades kahe maja all silmas klaasipuhujatele vabriku ajal ehitatud eluhooneid.

“Kool oli siinsamas, jõe ääres üle õue, ma ei saanud koerustükke teha, õpetaja hüüdis üle õue emale: “Saima, sinu poiss tegi seda!””

Klaasivabriku erakoolist arvates anti Võidula kandis haridust papa Jannseni kui kooliõpetaja ajast. Lapsevanemate palvel tehti külla algkool 1935. aastal ja see töötas seal 1971. aastani. Kuna bussiühendus oli tollal hea, käis enamik lapsi Pärnjõele kooli.

Nüüd sõidab valla koolibuss ja külarahvas pääseb sügisest kevadeni siit 10 kilomeetri kaugusele vallakeskusesse paremini kui liinibussiga ja igal reedel aasta läbi teeb vald oma bussiga veel eraldi poeringi.

Kooliga asjad ühel pool, teenis Ülo leiba Võidula sovhoosis laadija ja traktoristina, sõjaväes sai tasku autojuhiloa.

“Meid saadeti Vietnami, kaheksa kuud olin seal, pidime raketipolku välja õpetama, olin kraanajuht, ega see mingi rahulik aeg olnud, sõda ju käis alles,” meenutab jutukaaslane 1967.–1968. aastat. “Ameerika lennuk tõmbas kaks suurt pommi meie positsiooni poole, kolm meie meest sai surma …”

Esimene ja viimane näljastreigi kogemuski pärineb Ülol võõras, kuigi tollases mõistes nõukogudesõbralikus demokraatlikus vabariigis teenimise ajast.

“Saime neli korda päevas süüa: hommikul riis, lõuna ajal ja ooteks ja õhtul riis, soolane ja magustoit – ikka riis. See tüütas nii ära, et tegime streigi. Siis toodi meile kusagilt kuivatatud kartuleid,” mäletab mees.

Kolmeaastane kohustuslik sõjaväeteenistus läbi, tuli Ülo kodukülla tagasi, tööle majandisse. Rabamist jätkus koduski, sest maainimesed teenisid lisarublasid loomapidamisega ja Tiituse pere pidas vahepeal isegi väikest farmi, seitset lüpsilehma, kuni eramajapidamise aeg ümber sai.

Kui lapselapsed vanaisa Ülole ja vanaema Leale külla tulevad, viivad nende jalad südasuvel esimese hooga maasikapeenarde vahele. Vaatama, kas mõni mari on juba nii punane, et magusana suhu mahub.

“No mis ma siin teen? Raamatukogus käin ja kala püüan,” räägib Ülo. “Nüüd ajan saarmast ka veel taga, ta sööb kalad ära, ükspäev vaatas mulle otsa, endal särg hammaste vahel: vaat, mees, nii tuleb kala püüda!”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles