Juhtkiri: Kirjand ”Minu unelmate Eesti”

Pärnu Postimees. Foto: PP

Eelmise nädala lõpul jõudis avalikkuse ette justiitsminister Kristen Michali kavatsus korraldada ümber riigivalitsemine. Ainsa sisulise muudatusena jäi kõlama maavanemate ja maavalitsuste kaotamine. Maavanemad on muutunud tarbetuks ja maavalitsused reorganiseeritakse teeninduspunktideks, kus kodanikud ja omavalitsused saavad suhelda riigiga. Ei midagi enamat.

Loomulikult on juba mõnigi maavanem jõudnud tõusta tagajalgele ja asunud põhjendama enda kui institutsiooni kaotamise lühinägelikkust. Ent jätkem praegu maavanemad-valitsused kõrvale.

Riigireform Michali moodi on süüvimisel päris kummaline. Kõigepealt tahetakse korraldada midagi kirjandikonkursilaadset. Kel viitsimist, võib sõnastada ”Minu unelmate Eesti”. Missugune see oleks, mida tuleks muuta ja kuidas ise selles töös kaasa lüüa?

Ideaalis tähendaks see kümneid tuhandeid ettepanekuid, visioone, soovitusi, ulmet ja jama, mida tuleks hakata läbi töötama, süstematiseerima, et tulemuse põhjal sõnastada täpsed eesmärgid ja viisid nende saavutamiseks.

”Teeme ära!” talgute korras ei ole veel kuskil riiki reformitud. Tõsi, meil on kogemus ülemnõukogu ja Eesti Kongressi päevilt, kui kaks vastandlikku institutsiooni moodustasid põhiseaduse assamblee ja panid kokku siiani toimiva põhiseaduse.

Nii peaks riigireformigi puhul olema mingi kehand, mis tegevust suunaks ja koordineeriks. Eestlastele on omane lõputu rääkimine ja arutamine tulemuseni jõudmata. Loomulik peaks olema seegi, et enne riigireformi kallale asumist tehakse selgeks Reformierakonna ähmane rahastamislugu ja Michali osa selles. Vastasel juhul napib tal usaldust, et selline töö ette võtta.