/nginx/o/2009/03/04/142908t1hab65.jpg)
Liikumised, millega on seotud suurem hulk inimesi, on enamalt jaolt juhitavad. Näiteks kui lasta lendu kuulujutt, et homme võib riigis või otsa saada, võimendada seda raadios-televisioonis ja üritada samal ajal väidet ministri suu läbi ümber lükata, tormavad inimesed poodi ja - ennäe imet - või saabki otsa. Ja teisel päeval ostetakse juba hommikul poed võist tühjaks.
Ja kolmandal tehakse järelnoppimist ... Ja kuulujutt osutubki tõeks. Aga inimesed on „või sees“.
Juba mõni aeg tagasi laskis võimuparteistik lahti kuulujutu, et meil läheb hästi, et riigieelarve aina suureneb ja kõik on kasumis. Seda kuulujuttu võimendati raadios-televisioonis ja üritati spetsialistide arvamusega ümber lükata. Inimesed tormasid poodi ja laenukontorisse.
Ja toad said asju täis. Ja teise päeva hommikul kordus sama ... Ja kuulujutt saigi tõeks. Aga inimesed olid võlgade sees.
Mis saaks, kui need kaks näidet kokku panna? Aga saaks selle, et kuna inimesed ostsid palju asju, siis nüüd ostetakse neidsamu asju vähem.
Ja meiereiomanik vaatab, et äri läheb halvasti, ning saadab mõne töötaja sundpuhkusele ja paar muidusööjat koondab sootuks ära.
Aga neil on ju võlad maksta, sest alles eile läks elu hästi ja ees terendas vähemasti viies koht edukate riikide edetabelis.
Mis aga on täna? On nii, et tegelikult läheb hästi pankadel: neil on väga suur hulk laenu- ja liisingukliente ja plaanis luua koguni halbadelt klientidelt ära võetud kinnisvara haldamiseks eraldi kinnisvaraüksus. Solidaarsusest kobisetakse muidugi midagi „halbadest laenudest“.
Mis edasi? Aga edasi on nii, et tuleb minna ... tagasi sinna, kust me alustasime, ja hakata tööd tegema.
Kõige mustema stsenaariumi järgi peaks mõni koguni metsa peenramaa rajama, et kasvatada salakapsast-kartulit, millega järgmine talv üle elada.
See oli muidugi võikavõitu nali, aga kui ta kuulujutuna levima hakkab, kui raadio-televisioon seda võimendavad ja spetsialistid ümber lükkavad ...
Aga kui tõsisemalt rääkida, tuleks tõepoolest tagasi pöörduda. Ja just kogukondliku süsteemi juurde, mida vanasti kolhoosiks kutsuti.
Uues vormis aitaks aga sellestki, kui inimesed kokku tuleksid ja läbi arutaksid, mida keegi põllul kasvatab või millega keegi kasulik saab olla: kellelt kogukonnale mõistliku hinnaga talvekartul, kellelt kapsas, kellelt küttepuud ja kellelt liha-kala.
Muide, Ameerikas on kõige minevam kaup just seemned, millest söödavat saab. Ja meiegi linnainimesed võiksid aknalaual tilli ja sibulat kasvatada.
Ja kartulivagu tuleb tänavu kevadel kindlasti paar meetrit pikem teha, sest juba sõjaeelse vabariigi ajal kirjutati: iga sent väliskapitalile on Eesti riigile jäädavalt kadunud.