Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/03/18/27245t1h9609.jpg)
Viimastel nädalatel on Euroopa Liidus kõlanud murettegevaid signaale. Üht meie suuremat saavutust, ELi ühtset turgu, ähvardab õõnestamise ja põhjaliku kahjustamise oht, kui otsuseid selle kohta, kuidas majanduskriisist üle saada, ei tehta kainelt ega rahulikult.
Kui Franklin D. Roosevelt pidas 1933. aasta märtsis ametisseastumise kõne, olid Ameerika Ühendriigid majandussurutise haardes.
Toona lausus ta surematud sõnad, mis on asjakohased tänapäevalgi: „Ainus asi, mille ees me peame hirmu tundma, on hirm ise.”
Praegust majandusolukorda silmas pidades on täiesti mõistetav, et Euroopa kodanikud tunnevad muret ohu ees kaotada töökoht või kodu, samuti seoses vajadusega muuta otsustavalt oma elustiili.
Kuid hirm on ebamõistuspärane tunne, mis kord võimust võttes võib tuua kaasa ebaratsionaalseid valikuid ja otsuseid ning viia allakäiguspiraalile.
On aeg, kui tugev poliitiline juhtkond peab suutma võtta vastu otsuseid, mis ühtaegu võivad olla karmid ja ebapopulaarsed.
Euroopa poliitilised juhid peavad püüdma taastada usalduse ning hoiduma ahvatlusest laskuda populismi, mis valijaid ajutiselt rahustab, kuid ei paku pikaajalisi ega püsivaid lahendusi.
Euroopa Liidu siseturu väljakujundamine 1990. aastate alguses koos kauba, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumisega andis meie majandusele erakordse tõuke.
Toetudes ideele, et tervik on suurem kui selle osade summa, on Euroopa ühtne turg iseenesest jõud, mis toetab püsivat kasvu.
Ühtse turu otsene tulemus on see, et Euroopa tarbijatele on kättesaadav varasemast laiem valik kvaliteetseid tooteid ja teenuseid, mille hindu ei kergita impordimaksud ega -tollid.
Kui lubaksime nüüd protektsionistlikel abinõudel seda enam kui 500 miljoni tarbijaga (kui lisame ELi 27 liikmesriigile Šveitsi, Norra ja Islandi) turgu kahjustada, õõnestaksime sellega oma jõukuse alustala.
ELi institutsioonidel – komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil – on eriline kohustus kaitsta ühenduse kui terviku, mitte kitsalt mõne riigi, piirkonna või sektori huve.
Euroopa Komisjon asutamislepingute järelevalvajana peab jõuliselt kaitsma siseturu eeskirja ja rakendama resoluutselt abinõusid liikmesriikide vastu, mis üritavad neid rikkuda.
Väga tähtis roll on praegusel eesistujal Tšehhi Vabariigil ning ma tervitan peaminister Topolaneki otsustavust erakorralise tippkohtumise kokkukutsumisel 1. märtsil, et arutada hiljutisi arengusuundi.
Kui iga liikmesriik 27st püüaks tegutseda omapäi, ei jõuaks nad kuigi kaugele.
Selline majanduslik natsionalism kahjustaks pikas perspektiivis riiki ennastki, kui ülejäänud riigid vastavad sellele põhimõttel „vorst vorsti vastu”.
Tuleb meeles pidada tõsiasja, et ühisturg on sedavõrd tihedalt seotud, et näiteks Saksamaal valmivad tooted võivad sõltuda Poola või Taani päritolu koostisosadest ning neid võidakse hiljem turustada hoopis Itaalias või Kreekas. Rääkida „Briti töökohtadest Briti töölistele” või „Prantsusmaal toodetud Prantsuse autodest” on lihtsustamine, millega eiratakse Euroopa majandussüsteemi keerukust.
Euroopa Parlament Euroopa Liidu ainukese otse valitud institutsioonina kaitseb samuti otsustavalt ühenduse kui terviku ja selle kõigi kodanike huvisid.
Me seisame vastu sammudele, millega püütakse oma probleeme lahendada teiste arvel, sest see kahjustaks siseturgu ning lõpptulemusena nõrgendaks ELi, võrreldes meie konkurentidega maailmas.
Seadusandjatena tahame veenduda, et seadusi austatakse ja täidetakse. Euroopa Liit on rajatud õigusriigi põhimõtetel, nii et suured, keskmised ja väikesed liikmesriigid on seaduse ees võrdsed ning ükski liikmesriik ei saa teisi kahjustades seadusi eirata.
Kui laseme hirmu ja populismi toel võidutseda põhimõttel „igaüks enda eest”, kaotavad lõpptulemusena kõik.
Peame jääma kindlaks Euroopa solidaarsuse põhimõttele, et ületada ühiselt praegused majandusraskused.