/nginx/o/2011/04/11/556070t1h4a5c.jpg)
Suur digipöörde aasta oli 2010. Aprillis lausus digitelevisioonile ülemineku valitsuskomisjoni juht Jüri Pihel: ”Juuni lõppu võib ennustada pikki järjekordi elektroonikakauplustes, antennipaigaldusfirmades ja teleteenuste pakkujate juures.”
Raha läinud, telepilt kadumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus maalis võrratuid pilte uuest ajastust, kui inimesed saavad oma telerile senisest oluliselt parema pildi- ja helikvaliteedi ja näevad rohkem tasuta kanaleid. Kõike seda toetas massiivne reklaamikampaania. Mais jõudis teleekraanidele suurejooneline ”Suur digiõhtu“, kus eksperdid ja majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts digitelevisiooni voorusi kiitsid.
Sellele vaatamata oli rahva seas küllaga segadust ja teadmatust. Ähvardas ju paljusid televaatajaid teleri tummaks ja pildita jäämine.
Riskirühmaks loeti toona maainimesi ja üksi või kahekesi elavaid pensionäre, kes kasutasid analoog-TV saatjate teenuseid. Nii pidigi pea 75 000 peret ostma endale umbes 1000 krooni maksva digiboksi, mis paljudele tähendas arvestatavat väljaminekut. Vastukaaluks lubati inimestele kõrgel riiklikul tasemel, et nad saavad tasuta vaadata viie kodumaise telekanali programmi.
Kaks aastat digipöördest
1. juuli varahommikul täitus kaks aastat päevast, kui kõik Eesti telesaatjad lõpetasid analoog-TV edastamise. Asjad üleliia roosilised siiski ei olnud: vaatamata uuele digiboksile, oli telepilt sageli säbruline või ei saadud esialgu telerit üldse käima. Tasapisi kvaliteet paranes ja inimesed kohanesid.
Veel 2010. aasta septembris visati õhku lootus, et digi-TV toob vabalevisse lisakanaleid ja uusi investeeringuid, see paraku ei täitunud. Kanal 11 läks õige varsti maksuliseks, samal ajal tuli Tallinna TV vabalevisse juurde. Soomes näiteks on 16 vabalevi kanalit, mida arvatakse peaaegu et inimõiguseks.
Tänavu kevadel käisid TV3 ja Kanal 2 välja hoiatuse, et võivad juba 1. juulist vabalevist lahkuda, mis külvas üldist ärevust. Meenutan siinkohal, et vabalevist lahkumise teema oli päevakorral eelmisel suvelgi, kui Pihel nimetas erakanalite ähvardust nahaalseks ja tooreks äriajamise viisiks. Digilevile minekuga saavutasid erakanalid hinnanguliselt 2,2 miljoni euro suuruse rahalise kokkuhoiu, millest suurema osa andis vabanemine litsentsitasust.
Telerimaks tulekul?
Ülimalt teravale probleemile asus mais lahendust otsima riigikogu. Parlamendi majanduskomisjonis toimunud arutelu erakanalite, kaabellevi operaatorite, majandus- ja kultuuriministeeriumi ametnikega head tulemust ei andnud.
Pooliku lahenduse pakub välja kiirkorras valminud ja riigikogus esimese lugemise läbinud elektroonilise side seaduse täiendus. Eelnõu ei sunni erakanaleid vabalevis olema, nad on vabad ärilistel kaalutlustel sealt lahkuma või üldse oma tegevuse lõpetama.
Samal ajal kehtestab see kaabellevioperaatoritele tasu maksmise kohustuse, mis tekitab neile lisakulusid ja mistõttu kardetavasti tõusevad tarbijatele teleteenuste hinnad. Osa operaatoritest leiab, et sisuliselt on kavas kehtestada kaabellevi vaatajatele telerimaks, mis aga ei lähe kokku võrdse kohtlemise põhimõttega. Ühe ettepaneku kohaselt tuleb telerimaks seada sisse kõigile, sealhulgas vabalevi kanalite vaatajatele.
Eelnõu menetlemine jätkub riigikogus sügisel. Valitsuskoalitsioon loodab telekanalite heale tahtele mitte vahepeal vabalevist lahkuda. Sellist kauplemist oleme varemgi näinud ja lõpuks tuleb vastastikune väljapressimine ikka tarbijatel kinni maksta.
Teadmatus tuleviku ees tekitab televaatajates nõutust ja kartust, et nad saavad taas petetud.
Valitsuse kohus on lahendada vastasseis nii, et inimesed ei kannataks. Kui eratelekanalid peaksid oma ähvarduse ellu viima, on petta saanud tuhanded eeskätt maal ja väikelinnades elavad ning vabalevi kasutavad pered. Kõigil Eesti elanikel peab olema õigus meedia mitmekesisusele.