Sel ammusel 1887. aasta heinakuu kolmandal päeval ilmus Mustvee tislermeistri ja koorijuhi perre järglane, kellele pandi nimeks Heinrich.
Mälestades muusikut – maestro Heinrich Meri 125
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poisike sirgus laulu- ja muusikalembeses õhkkonnas. Murdengofi (Meri) kodus toimusid sagedased ühislaulmised ja kooriproovid, kus andekas poiss vapralt sopranirühmaga kaasa laulis. Maast madalast tundis ta huvi viiuli- ja klaverimängu vastu. Romantilise hingelaadiga Heinrich oli võlutud Peipsi vete mühast ja kuulatas seda hardunult järvekaldal istudes.
1907. aastal lõpetas Heinrich Meri (pildil) Peterburi õpetajate seminari, kus oli saanud tublisti lisa oma muusikateadmistele ja -oskustele. Seejärel asus ta koolmeistrina ametisse koduümbruse mitmes koolis, millega alati käis kaasas laulmise ja pillimängu õpetamine ning muusikalise tegevuse organiseerimine.
Noore teotahtelise pedagoogi ja muusiku südamesoov sai tegelikkuseks 1919. aastal: tungiv tahtmine luua püsiv kodu mõnda merelähedasse asupaika leidis meeldiva lahenduse merelinna Pärnusse asumisega ja siin paikseks jäämisega kogu eluks.
Siin ootas energilist muusikut ees avar tööpõld mitmekülgseks tegevuseks. Heinrich Meri esimeseks mainimisväärseks töökohaks sai muusikaõpetaja ja orkestrijuhi amet kohalikus poeglaste gümnaasiumis. Järgmisel aastal oli ta alusepanijaks kohapealseist peamiselt harrastusmuusikuist klassikalist repertuaari viljelevale sümfooniaorkestrile, sõbralikus koostöös siinse puhkpilliorkestri juhi Johann Kasega.
(Praegune Pärnu linnaorkester rõhutab oma veebiküljel, et rea pillide puudumisel ja mängijate tagasihoidliku arvu tõttu olnuks kollektiivi õigem nimetus tollal sümfoniett- või salongorkester, toim.)
Meri mängis aastaid orkestris viiulit ja seisis mitu perioodi kollektiivi ees dirigendipuldis. Samuti mängis ta kaasa kohalikus keelpilliorkestris ja korraldas iganädalasi keelpillidel musitseerimisi oma kodus. Ta oli Endla seltsi segakoori juht ja helikunsti seltsi meeskoori juht, juhatas kohalikel laulupidudel ühend-, laste- ja poistekoore.
Maestrole oli väga südamelähedane koolimuusika. Ta propageeris õpilaste okariiniorkestreid, tootes neid lihtsalt mängitavaid ja odavaid savist pille soovijaile oma kodus.
Kaaluka osa tema muusikaalasest tegevusest moodustab helilooming: suurvormid sümfooniaorkestrile, kantaat „Ustav Ülo“ ja kolm orkestrisüiti, avamäng puhkpilliorkestrile ja ridamisi samas laadis lühipalu, muusikat näidenditele, lastekollektiividele ja tantsuettekannetele. Ta kirjutas muusikat vastavalt nõudlusele mitmesugustele pillikoosseisudele.
Olulisima osa Meri loomingust moodustavad üle 80 soololaulu, neist valdav osa lüürilise ja romantilise sisuga tekstidele, käies kokku helilooja hingelaadiga. Paljud neist südamlikest lauludest kuulusid meie tuntud lauljate Tiit Kuusiku, Aarne Viisimaa, Margarita Voitese, Elsa Maasiku, Eve Neeme ja teiste repertuaari, olles sageli ettekantavad.
Nimetagem siinkohal Eesti soololaulu kullafondis eredana säravat Kersti Merilaasi sõnadele loodud imekaunist „Laula, laula, väike karjus“, samuti südamlikke „Mälestus isast“, „Sügislaul“, „Kalurite laul“.
Nii eraelus kui kodanikuna oli Heinrich Meri järjekindel õigluse, korra ja ilu nõudleja, austas tervislikke eluviise ja läbi elu täiskarsklane. Selle elavaks kinnituseks oli ta veel kõrges eas sirgeselgne ja igati keskeale omases füüsilises vormis.
Maestro kunstipäraste iludetailidega maja fassaadil ilutseb nüüd sissekäigu kõrval emale pühendatud mälestustahvel.
Veel kõrges eas mängis Meri viiulit või tšellot pensionäride keelpilliorkestris kuni ajani, mil tervisehäired sundisid teda püsivale lamamisrežiimile. Kuid selleski olukorras polnud loominguline potentsiaal teda maha jätnud. Meri kirjutas veel mitu laulu ja ühena viimastest rõõmsailmelise kiidulaulu kuue aastakümne kodulinnale.
Varalahkunud kohaliku poetessi Ilmi Kolla sõnadele loodud „Pärnu laul“ kujunes hüvastijätutähiseks nagu viimane soe käepigistus peatselt minejalt.
1980. aasta lõikuskuu 31. päeval lahkus maestro toonela radadele. Ta põrm sängitati kohaliku Metsakalmistu mändide alla, saatjaks unelaulu laulmas Pärnu lahe vaikne lainetemüha.
Heinrich Meri kunagise õpilase, poistekoori innuka laulja ja pikki aastaid temaga koos musitseerinuna kummardan sügavalt ja langetan pea sügavas austuses ja tänutundes tema mälestuse ees. Loodan, et sedasama teevad tema kunagised veel elus olevad õpilased, koorilauljad ja muusikud. Mälestus Heinrich Merist kui Pärnu muusikaelu kunagisest suurkujust säilib meis kustumatuna.