Kalvi Kõva: Üksikisiku tulumaksust valedeta

Kalvi Kõva. Foto: PP

Sotsiaaldemokraatide tõus erakondade populaarsustabeli tippu on ajanud hirmu nahka Reformierakonnale, mis on rakendanud oma propagandavankri ette maksuteema, kus küll domineerivad valed ja poolvaled.

Sotsiaaldemokraate rünnates ”unustatakse“ ära tõsiasi, et alati enne valimisi on Reformierakond lubanud maksukoormust langetada, kuid võimul olles on kergitanud nii käibemaksu, riigilõive, töötuskindlustusmakseid kui aktsiise.

Sotsiaaldemokraadid on sisuliseks ja argumenteerituks maksudebatiks valmis. Meie lähtekoht on, et maksud on kõigest vahend eesmärgi saavutamiseks. Samuti leiame, et maksud peavad olema nii madalad kui võimalik ja et maksukoormus peab jaotuma tuluteenijate vahel senisest õiglasemalt.

Silmitsi probleemidega

Eesti on silmitsi rea väga valusate sotsiaal-, haridus- ja regionaalprobleemidega. Sotsiaaldemokraadid ei kavatse leppida tuhandete vaesuses elavate laste, üha süveneva haridusliku kihistumise, päästekomandode sulgemise ega regionaalse tasakaalustamatusega.

Seepärast oleme ausalt välja öelnud, et maksupoliitikat muutmata pole võimalik ühiskonda positiivset murrangut tuua. Seda enam, et juba mõne aasta pärast, kui eurotoetuste ja muu välisraha osa eelarves kokku kuivab, kujuneb praeguse maksukoormuse puhul Eesti riigi ülalpidamisest mustkunst.

Oleme teinud ettepaneku seada paremat palka saavatele inimestele 1000 eurot kuus ületava tuluosa suhtes sisse 26protsendine tulumaksumäär.

Mäletatavasti kehtis seesama 26 protsenti kõigile kuni 2004. aastani ja midagi hullu polnud lahti.

Meie pakutud maksumuudatuste kritiseerimisel on paremerakonnad keskendunud inimeste kõige madalamate instinktide väljatoomisele, käsitledes astmelist tulumaksu a priori kui edukate inimeste riiklikku karistust, mis pärsib edasipüüdlikkust.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul on teatud palgaosale kehtiv kõrgem maksumäär ennekõike vahend üldiste hüvede ja ühiskonna sidususe suurendamiseks. Jõukamate panuse tõstmine võimaldab kasvatada endaga toime tulevate inimeste hulka.

Nii nagu perekonnas võtab rohkem teeniv pool enda kanda suuremad kulutused, on ka paremal järjel inimestel täita ühiskonnas teatud veduri roll. Võiks isegi öelda, et seisus kohustab, kuigi seisusi meil pole.

Praegune tulumaksusüsteem võtab aga igalt tulusaajalt täpselt ühe ja sama mõõdu järgi, tegemata vahet, kas tegu on miljonäri või miinimumpalka saava müüjaga, Tallinna kröösuse või Võrumaa FIEga.

Pole õiget pilti

Levinud sõnakasutuse kohaselt nimetatakse madalama maksukoormusega riiki ”kõhnaks“ või ”õhukeseks“ ja kõrge maksukoormusega riiki ”paksuks“. Eurostat reastab Euroopa Liidu riike samuti maksukoormuse järgi ja nõnda on lihtne mustvalgeid hinnanguid anda. Tegelikkuses ei anna need hinnangud riikide olukorra kohta adekvaatset pilti.

Kellelegi pole saladus, et kõrge maksukoormusega Soome on eestlastele esimene väljaränderiik. Soome minnakse massiliselt tööle, vaatamata seal kehtivale astmelisele tulumaksule, millega Reformierakond inimesi hirmutab.

Riikide võrdlemisel pole tark keskenduda maksuprotsentidele, vaid kogutava maksuraha eest pakutavatele avalikele teenustele ja nende kvaliteedile. Maksuraha ei koguta ju raha enda, vaid avalike hüvede ja teenuste pakkumise eesmärgil.

On vaieldamatu tõsiasi, et maksuprotsentide suurus või väiksus ei määra ära riigi edukust. Eestisse ülekantult tähendab see, et madal maksukoormus ei saa olla meie püsiv konkurentsieelis, nagu ei saa madal palk olla toimiv äriidee.

Üheülbaline maksusüsteem võib ju olla lihtsalt administreeritav, kuid ta ei vasta enam Eesti vajadustele.

Keerukamaid lahendusi ei maksa pidada halvaks ainult sel põhjusel, et need on keerukamad. Kui saame selle tulemusel senisest õiglasema maksusüsteemi ja kõikjal Eestis kasvava majanduse, tasub see samm end kindlasti ära.

Inimeste heaolu ei sõltu sellest, milline on maksunumber või eelarve tasakaal, vaid riigi majandusarengust ja elukeskkonnast.