Kuidas Eesti Panga Pärnu osakonnale maja ehitati

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eesti Panga Pärnu osakonna juhatajal Mihkel Kangrol (paremal) ei õnnestunud uues majas enam panka juhtida. Sellel 1963. aasta fotol tutvustatakse pangamaja kui Koidula-nimelist draamateatrit.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Eesti Panga Pärnu osakond asus teatavasti vanas rentei hoones, mille osakonnajuhataja Mihkel Kangro ajakohastas. Isegi nii kõrgel tasemel, et pangaust ei pruukinud enda järel kinni tõmmata, vaid ”seda tehti kroonu poolt”, nagu tänapäeval on kombeks kaubamajades.

Punamiitingule sammujate kolonn möödub juulis 1940 pooleli olevast pangamajast, mille ehitus edenes jõudsalt.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Saksa okupatsiooni ajal oli panga keldris pommivarjend. Punakotkaste eest on varjule toodud isegi kits.

FOTO: Olaf Esna erakogu

FOTO: Olaf Esna erakogu

Ajapikku jäi vana maja ajale jalgu ja juba 1934 oli ajalehtedes juttu sellest, et Eesti Panga Pärnu osakonnal oleks uusi ruume vaja. Pangamajas lootis peavarju saada mõni riigiasutus, nagu politsei.

Mõttest projektini

1936. aasta suvel arutati Eesti Panga nõukogus osakondadele uute hoonete ehitamist. Esmajoones tulid kõne alla Pärnu ja Võru. Panga nõukogu tegi juhatusele ülesandeks eeltööde tegemise ja majade maksumuse kalkulatsiooni koostamise.

Kõigepealt võis kõne alla tulla Pärnu osakonnale uue hoone ehitamine, sest Pärnu linnal oli kavas viia teise kohta raudteejaam ja nii saanuks vabanenud platsile ehitada pangahoone. Oldi nii suured optimistid, et plaaniti 1937. aastal ehitama asumist.

Pangamaja ehitamine konkretiseerus pärast seda, kui südalinna kujundamise projektide võistlusel võitis arhitekt Harald Armani (1910–1965) ettekujutus Konstantin Pätsi nimelisest väljakust. Sellega pandi paika hoone asukoht.

Sama aasta lõpul kuulutas Eesti Pank välja hoonekavandite võistluse. Piiratud konkursist kutsuti osa võtma arhitektid Konstantin Bölau (1899–1959), Olev Siinmaa (1881–1948), Alar Kotli (1904–1963), ühiselt arhitektid Anton Soans (1885–1966) ja Edgar Johan Kuusik (1888–1974). Igale projektile määrati juba enne tasu 500 krooni.

Projektid laekusid 1939. aasta 1. veebruariks. Žürii koosnes kolmest arhitektist ja kahest Eesti Panga esindajast. Vastuvõetavaks tunnistati Kotli ja tandemi Soans-Kuusik projekt. Lisapreemia parima projekti eest pälvis Kotli ja pidi lõpliku projekti kokku panema koos Soansiga.

Nüüd oli hoonele tarvis maad. Märtsis pöördus Eesti Pank Pärnu linnavalitsuse poole, et see müüks Endla teatri esisest maast 2400 ruutmeetrit pangale. Linnavalitsuse maadekomisjon oli päri, kui iga ruutmeetri eest laekub linna kassasse kümme krooni ehk kokku 24 000 krooni. Komisjoni seisukoha kinnitas linnavolikogu.

Aprilli alguseks oli hoone projekt juba valmis ja läks kinnitamise ringkäigule. Edasi lahendati raudteevalitsusega tulevase pangahoone kohalt raudteerööbaste kõrvaldamine. Teatavasti ulatus raudtee vanasti Rüütli tänavani. Hangiti luba sae ja kirvega ilupuude kallale minekuks.

Häda armatuurrauaga

Mais puuriti tulevase hoone asukohta kuus kümne meetri sügavust pinnaseprooviauku. Loomulikult oli endise vallikraavi kohal pinnas pehme ja see tingis hoone alla raudbetoonplaadi valamise. Projekti järgi oli hoone 60 meetrit pikk, ühes tiibadega üle 20 meetri lai.

Operatsioonisaali mõõdud olid 24.72 x 13.80 meetrit. Seitsme meetri kõrgune saal hõivas peaaegu kogu teise ja kolmanda korruse. Alumisele korrusele nähti ette kaheksa suurt äriruumi. Kortereid planeeriti alumisele korrusele üks, teisele kaks ja kolmandale neli. Loomulikult nähti ette selleaegne moodsaim sisseseade.

15. juulil anti Tallinnas vähempakkumisel välja hoone ehitustööd. Võitis Vassili Käo, kes oli nõus hoone valmis ehitama 324 000 krooni eest. Veevarustuse ja elektritööd tulid eraldi pakkumisele. Pärnu suurim ja moodsaim hoone arvati siis maksma minevat umbes 350 000 krooni.

Juba 25. juulil algasid ehituseks ettevalmistustööd. Kõigepealt raiuti maha puud, seejärel hakati kaevama ligi kahe meetri sügavust vundamendiauku, kuhu tuli valada raudbetoonplaat. Tööga oli kiire, sest lepingu kohaselt pidi vundament valmima 25. septembriks ja seinad olema üles laotud 15. novembriks. Hoone valmimistähtaeg oli 1940 sügis.

Augusti lõpuks oli süvend valmis ja umbes 50 tonni armatuurterast kohal. Samal ajal seilasid Kihnu, Manija ja Pärnu vahet kihnlaste purjekad ja vedasid siia laevatäite kaupa kruusa, sest lähemalt polnud sellel ajal seda hinnalist maavara võtta.

Tänavate sillutamiseks kihnlastelt munakive enam ei ostetud ja seetõttu avastasid nad uue ”ekspordiartikli”.

Septembri algul edenes raudbetoonplaadi valamine jõudsalt. Algul vaid 40 sentimeetri paksune plaat otsustati aluspinna pehmuse tõttu valada 75 ja kohati isegi 90 sentimeetri paksune.

Kui algul loodeti hakkama saada 50 tonni armatuurrauaga, siis nüüd oli seda vaja juba 90 tonni, mida polnud Pärnust võimalik hankida. Polnud seda saada Tallinnastki, sest vahepeal oli alanud Teine maailmasõda.

Plaadi valamine jäi pooleli. Alles oktoobris toodi Antverpenist Tallinna laevaga suurem kogus armatuurterast ja ehitustööd võisid jätkuda. 25. oktoobril alustati seinte ladumist. Ehitusmaterjalide kallinemise ja veokulude hinnatõusu tõttu arvati maja nüüd umbes 100 000 krooni kallimaks minevat.

Nurgakivi

Detsembri alguseks jõudsid tööd nii kaugele, et 2. detsembril saadi paika panna nurgakivi, mille oma usu kommete kohaselt pühitsesid praostid A. Arumäe ja J. Ümarik. Edasi kõneles Eesti Panka esindav ja kõrgeid pangaülemusi asendav inspektor J. Jürisson, kes tähendas, et uue maja ehitamine läheb edasi, vaatamata ärevale ajale ja sõjale.

Pärnu osakonna juhataja Kangro luges ette akti, mis koos käibelolevate Eesti rahatähtede proovidega, Tallinna fondibörsi ja börsi kursitabelite ning Tallinna ja Pärnu ajalehtedega asetati ühe lehe järgi vask-, teise kohaselt tsinktorusse.

Torru asetatud akti tekst oli järgmine: ”Aastal 1939 pärast Kristuse sündimist detsembrikuu teisel päeval Eesti Vabariigi kahekümne teisel kestmise aastal, kui vabariigi presidendiks oli Konstantin Päts, peaministriks Jüri Uluots, sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner, peaministri asetäitjaks ja siseministriks August Jürima, majandusministriks Leo Sepp, põllutööministriks Artur Tupits, teedeministriks Nikolai Viitak, sõjaministriks kindral Nikolai Reek, haridusministriks Paul Kogerman, sotsiaalministriks Oskar Kask, välisministriks Ants Piip, kohtuministriks Albert Assor ja ministriks Ants Oidermaa, riigikontrolöriks Karl Soonpää, riigivolikogu esimeheks Otto Pukk ja riiginõukogu esimeheks Mihkel Pung, Eesti Panga presidendiks Jüri Jaakson, direktoriteks Kristjan Kaarna ja Johannes Rosenfeld, nõukogu liikmeteks Peeter Kurvits, Madis Käbin, Richard Käsper, Martin Köstner, Martin Luther, Johan Rumberg ja Mart Vinnal, Pärnu osakonna juhatajaks Mihkel Kangro ja tema abiks Karl Silvere, Pärnu linnapea k.t. Priit Suve ja Pärnu maavanemaks Jüri Marksoo, asetati pidulikult paigale Eesti Panga Pärnu osakonna maja nurgakivi.

Selle maja ehitustöid alati kahekümne viiendal juulikuu päeval samal aastal arhitekt Alar Kotli ja arhitekt Anton Soansi kava kohaselt, kusjuures raudbetoon alusplaadi ja raudbetoonsaalilae ning muud staatilised arvestused on valmistanud insener Ado Johanson, arhitekt Anton Soansi ja Voldemar Piksoni järelvalvel ja juhatusel.

Lepingu põhjal maksab Eesti Pank maja ehitamise eest töövõtjale Vassili Mäele kolmsada kakskümmend neli tuhat nelisada krooni. Sel ajal maksis üks gramm puhast kulda neli krooni 73 senti, sada kilogrammi rukist seitseteistkümmend krooni.”

Aktile kirjutasid alla kõik pidulikust talitusest osavõtjad. Esimesena pani käe alla Kangro, tema järel Jürisson. Noorim allakirjutaja oli Krediitpanga Pärnu osakonna juhataja Ernesaksa kaheksa-aastane tütar Lea.

Tallinnast selleks puhuks eraldi kohale toodud kuldsulega panid käed alla kõik ehitusel ametis olnud meistrid ja töölisedki.

Toru panid paika Kangro ja Jürisson. Piduliku talituse järel istusid pangajuhid ja kutsutud külalised Endlas lõunalauas.

Teatri- ja pangamaja

1939/1940 erakordselt külm talv pani ehitustööd seisma ja uuesti hakkasid kellud välkuma 1940. aasta mais. Ehituse valmimise lõpptähtaega pikendati kuue kuu võrra. Nüüd hakkasid müürid kiiresti kerkima, sest ainuüksi müüriladujaid oli ametis üle 30 mehe. Üldse sai ehitusel tööd üle 70 inimese.

Jaanipäevaks jõuti kolmanda korruse ladumiseni ja nagu näitavad juuli alguse fotod, kui uuest pangahoonest mööduvad miitingule käsutatud tööliste kolonnid, oli kolmanda korruse müüridega lõpule jõutud.

Aasta hiljem, 1941. aasta juulis oli maja veel uste ja akendeta, kuid tellinguis.

Sõjale vaatamata Saksa okupatsiooni ajal ehitamine jätkus. 1944. aasta sügisel sai operatsioonisaali ja palju muid ruume oma käsutusse Endla teater ja tegutses neis ruumides uue teatrihoone valmimiseni 1967. aastal.

1944. aasta detsembris sai pangahoonesse omale ruumid ka Pärnu Tsentraal Hoiukassa. Sinna pääses Ringi, siis küll veel Brackmanni tänavalt.

Hoone fassaadile pandi terrasiitkrohv alles 1957. Nõukogude ajal tegutses panga keldris Pärnu tsiviilkaitsestaap.

Tagasi üles