Okupatsiooni ajal Pärnus ilmunud lehed

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärast punast juunipööret 1940 lõppes igasugune kohalike ja üleriigiliste lehtede arvuline ja ideeline paljusus. Pärnus hakkas sõelutud uudiseid edastama Töörahva Hääl.

FOTO: Erakogu

Osa Eesti Vabariigi hauakaevajatest oli “tänu sõbraliku“ naaberriigi esindajatele hästi informeeritud riigi tuleviku suhtes. Näiteks hilisem ajaloolasest akadeemik Joosep Saat (1900-1977) mäletas, et juba 1940. aasta aprillis ütles EKP Illegaalse Büroo liige Herman Arbon talle, et valmis tuleb olla ajakirjanduspõllul töötamiseks.


21. juunil 1940, kui Saat ootas Patarei vangla juures riigireeturite ja salakuulajate vabastamist, sai ta Hendrik Allikult käsu koos Anatoli Männiku ja Paul Baumanniga üle võtta Isamaaliidu häälekandja Uus Eesti toimetus ja hakata reaktsioonilise lehe asemel välja andma demokraatlikku Rahva Häält.



Saat ja Männik asusid kohe käsku täitma. Viimane number Uut Eestit ilmus 21. juunil 1940. Rahva Hääle esiknumbri panid uute toimetajate juhtimisel kokku vanad tegijad ja leht ilmuski 22. juunil. Uus Eesti Pärnu saba lõpetas ilmumise 22. juunil.



Päevaleht jätkas ilmumist 26. juulini ja sai alles siis tiitli Kommunist. Pärnu Päevalehe eluiga oli samuti nagu Uus Eesti sabal põhilehest päeva võrra pikem.



Lehetoimetaja Eduard Värav


Ligi kaks nädalat ilmus Pärnus ainult üks ajaleht – Pärnu Päevaleht, kuna esimene number Pärnu Rahva Häält tuli lugejate ette alles 6. juulil. Nüüd oli lehe väljaandja kirjastusühisus Rahva Hääl, mis tekitati alles paarkümmend päeva pärast Uut Eestit välja andnud kirjastuse ülevõtmist.



Uue nimega ajalehe tegevtoimetaja oli Boris Parming, kelle selle nime all ilmunud kaastöid võib leida juba Pärnu Päevalehe 1939. aastakäigust. Parmingu eluloolisi andmeid ei leidnud, ilmselt on ta Välis-Eesti teadlase ja poliitiku Tõnu Parmingu isa.



Pärnu Rahva Hääle vastutav toimetaja oli 35. lehenumbrini Eduard Värav, kelle kirjatükke hakkas Pärnu sabalehtedes ilmuma juba 1934. aastal. Esimesed 21 numbrit lehte trükiti A. Janseni juures, edasi Pärnu Kirjastuse Ühisuse trükikojas.



Eduard Värav oli sündinud 1. jaanuaril 1906 Pärnus töölisperes. Ta õppis algkoolis Pärnus, seejärel Abja kultuurtehnilises gümnaasiumis ja Narva kolledþis. Oli tegev pahempoolsetes organisatsioonides.



1933-1934 käis Kaarel Irdi ärklitoas koos grupp kirjandushuvilisi noori: August Sang, Arno Koch (Vihalemm) ja nende koolivennad poeglaste gümnaasiumist (Meibaum, Juurikson ja teised). Usinalt võttis ringi tööst osa Sindis raamatupidajana töötanud Värav. Samasse aega jäävad tema esimesed kaastööd Pärnu lehtedele, kus ta valdavalt kirjutas kultuuriteemadel.



Riigikukutajate taktika kohaselt üritati algul jätta muljet, nagu rahvas oleks võimuvahetust soovinud ja teinud, ning seepärast pandigi uue lehe vastutavaks toimetajaks vasakpoolsete vaadetega, aga parteitu seltsimees.



1. augustil 1940 sai Väravast EK(b)P liige ja seejärel suunati ta Tallinna Talurahva Hääle toimetajaks ning kuna samades ruumides tehti veel ajalehte Töötav Läänlane, oli ta sellegi vastutav toimetaja.



Sõja puhkemisel evakueerus Värav tagalasse, kus rahvusväeosade moodustamise järel sai temast algul politruk ja hiljem diviisilehe Tasuja esimene toimetaja.



1944. aasta augustis saabus Värav operatiivgrupi koosseisus Tartusse, kus ta algul töötas sõjakomissariaadis ja seejärel toimetas aastatel 1945-1948 Postimeest ning oli pärast Edasi esimene vastutav toimetaja.



Eduard Värav suri 17. juulil 1962 tuberkuloosi ja on maetud Ropka-Tamme kalmistule.



Lehetoimetaja Villem Kuusik


Pärnu Rahva Hääle järgmine (numbrid 36-85) vastutav toimetaja oli Villem Kuusik. 8. oktoobril 1940 kinnitati EKP maakonnakomiteede häälekandjate nimed. Pärnumaa leht muutus Töörahva Hääleks. Esimene number Eestimaa Kommunistliku (enamlaste) Partei Pärnumaa Komitee häälekandjat ilmus 15. oktoobril ja sellise tiitliga kestis ilmumine 3. juulini 1941. Vastutavat toimetajat ei vahetatud ja selles ametis jätkas 1941. aasta jaanuari lõpuni Kuusik.



Villem Kuusik oli sündinud 4. veebruaril 1902 Tõstamaa vallas Rammuka külas taluperemehe pojana. Ta lõpetas 1914 Tõstamaa kihelkonnakooli ja astus samal sügisel Pärnu linnakooli, kus õppis kooli evakueerimiseni 1917. aastal.



Kuusik oli kodutalus kuni 1921. aastani, siis astus Vana-Võidu põllutöökooli. 1922 võeti ta sõjaväkke aega teenima, kuid vabastati tervislikel põhjustel. Kuusik astus (värvati) parteisse 1924. aasta juunis.



1925 toimetati Kuusik koos Nikolai Karotamme tädipoja Vassili Vitsaga metsapraakeri ja laevaomaniku Jüri Kuruli poolt palgikoormasse peidetuna Venemaale Luuga sadamasse.



Oma versiooni kohaselt põgenes Kuusik mootorkalapaadiga Leningradi, kuhu jõudis 1. augustil. Õppis seejärel Julian Marchelewski nimelises lääne vähemusrahvuste kommunistliku ülikooli Leningradi osakonnas (1925-1929), kus koolitati soomlasi ja eestlasi Kominterni agentideks.



Samas koolis õppisid veel Karotamm ja Villem Kuusiku vend Jaan (varjunimega Kadak, kes 1936. aastal trotskistina surma mõisteti).



Väljakoolitatud terroristile, kes 1929. aasta juunist detsembrini oli Edasi toimetuse sekretär, tegi Leningradi sõjaväeringkonna staap ettepaneku sõita Eestisse ja organiseerida seal grupid, kes kapitalistlike riikide kallaletungi korral NSV Liidule hakkaksid seal tegutsema NLi kasuks.



Kuusik sai EKP sõjalisele organisaatorile vajaliku lisaväljaõppe ja saadeti enne jõule Eesti piirile. Siin ta kaua tegutseda ei saanud, sest 7. märtsil 1930 arreteeris Pärnu kaitsepolitsei ta Tallinna-Pärnu rongis Tori ja Tammiste jaama vahel koos Vitsaga.



Varjunime Edi all tegutsenud Kuusikult saadi kätte politseinike nimekiri, 1300 krooni, võltsitud isikutunnistus, laskevalmis brauning ja muud materjali. Ülekuulamisel andis ta välja salakorteri Tallinnas, mitu kaaslast, teiste hulgas sõidukaaslase Vitsa.



Muide, salakorteri pidajale maksis Komintern Sovfloti kaudu 150 krooni kuus, illegaalse büroo sekretär (näiteks Karotamm, kui ta tegutses Eestis) sai ministripalka ehk 500 krooni ja Kuusiku palk jäi nende kahe vahele.



Kuusik istus viis kuud eeluurimise all ja 20. augustil 1930 mõistis sõjaringkonnakohus ta 12 aastaks sunnitööle. Hiljem lisandus kaheksa aastat 1924. aasta 1. detsembri sündmustest osavõtu eest. Ta vabanes 28. augustil 1938. Hoiulolek keskvanglas päästis Kuusiku oma venna saatusest.



Keskvanglas kutsuti teda Lobisejaks. Pärast trellide tagant pääsemist elas Kuusik maal vanemate juures. 21. juunil 1940 määrati ta ametiühingute organisaatoriks ja pärast Värava suunamist Tallinna saigi Kuusikust ajalehe toimetaja.



1941. aasta jaanuari lõpul maakonna parteikonverentsil valiti Kuusik Pärnumaa komitee liikmeks ja ta oli Pärnu langemiseni sakslaste kätte II sekretär. Seejärel oli hävituspataljonis ja I Eesti kütipolgus. Tagalas algul politruk ehituspataljonis, seejärel lehetoimetustes.



249. Eesti laskurdiviisis toimetas Kuusik ajalehte Rünnakule ja Värava järel Tasujat. Sõja järel oli EKP Keskkomitee põllumajandussekretär.



Leningradi-koolivend Algus Raadik kaebas Malenkovile, et Kuusik olevat 1930. aastal reetnud kaitsepolitseile salakorterid, šifrid ja endale teada oleva osa põrandaalustest. Kuusik vallandati EKP KK pleenumi otsusega 15. juunist 1951, heideti välja parteist, arreteeriti 24. juunil 1952 ning pälvis karistuseks 25 + 5 aastat. Haigestumise tõttu vabanes ta 1955. aasta septembris.



Kui Eesti vanglas toimetasid poliitilised kinnipeetavad ajalehte Vangimaja Kiir ja ajakirja Punane Viisnurk, siis Narva vangilaagrile kuuluvas Kadastiku kivikarjääris tuli kunagisel EKP sekretäril laadida kive vagonettidesse.



Harjumatult raske füüsilise töö tõttu hakkas Kuusik verd kusema. Laagriarst teda kergemale tööle ei kirjutanud, sest ilmselt oli Kuusiku toimikus mingi karm otsus.



Stalini surma järel sai Kuusikust supijagaja ja koristaja. Kui laagrist viidi minema kriminaalvangid - platnoid, šestjorkad ja španaad, oli Kuusik nende hulgas. Laagri põhjakihile oli teada tema varasem ametipost ja oma vastumeelsuse demonstreerimiseks tegid nad kartseri tsementpõrandale kollektiivselt paraja hunniku, võtsid Kuusiku kinni ning keerutasid teda selles hunnikus. Tapivagunisse viimisel sammus Kuusik teistest tükk maad tagapool, kartseri päevniku armust mingid vanad kaltsud seljas. Nii on kirjas tema kaasvangi, mereajaloolase Bruno Pao mälestusteraamatus. Villem Kuusik suri 1970. aastal.



Lehetoimetaja Elmar Goldschmidt


Villem Kuusiku ametikõrgenduse järel sai 1. veebruarist 1941 Töörahva Hääle vastutavaks toimetajaks Elmar Goldschmidt.



Elmar Goldschmidt oli sündinud 13. detsembril 1912 Halinga vallas Lehu külas väiketalupidaja pojana. Ta õppis Pööravere ja Pärnu-Jaagupi algkoolis.



Oma väite kohaselt jätkas õpinguid Pärnu gümnaasiumis 1928-1931 ja Tallinna kolledþis 1933-1935. Tegi juhutöid, oli plekksepp Pärnus, talusulane Järvakandi vallas.



1936. aastal asus Goldschmidt Vaba Maa Pärnu väljaande toimetusse, kust läks Tallinna Rahvalehe reporteriks, seejärel sai tööd ekspordifirmas 1939. aasta lõpuni.



1940. aastal hakkas ta korraldama valimisi ja organiseerima kommunistlikke noori, sama aasta septembris määrati Pärnumaa parteikomitee agitatsiooni-propaganda osakonna juhatajaks, kust suunati ajalehte toimetama.



Pärast Pärnust põgenemist seikles Goldschmidt hävituspataljonidega Eestis ja oli ETA kirjasaatja ning käis agiteerimas kindlustustöödel. Lahkus Eestist Suurel Tõllul.



Tagalas oli ta diviisilehe vastutav sekretär, seejärel saadeti luurajana Eestisse, kus sakslased ta tabasid ja maha lasksid.



Töörahva Häält andis välja riiklik kirjastuskeskus, Ajalehtede Kirjastus. Trükimust kanti paberile Hommiku 4, mis figureeris mitmesuguste nimede all, viimane oli Pärnutrükk. 14. jaanuaril 1941 oli Töörahva Hääle tiraaþ 5320 eksemplari, 24. aprillil juba 6340.

    Tagasi üles