Rahvusvaheliste filmide žürii liige filmimees Arvo Iho nimetas võidufilmi suurepäraseks huumori ja iroonia poolest, mille abil räägitakse väga tõsistest asjadest. Iho sõnade järgi on film mitmekihiline ja esialgu tundub olevat eimillestki. Kuid iga novell avab uue tahu Fidel Castro stagneerunud sotsialismist. Radovanovic, kes elab Belgradis, õpetas poolteist aastat Kuubal rahvusvahelises filmikoolis ja võidufilm ongi sel ajal tehtud.
„Iga film sõltub tegija karakterist,“ sõnas Radovanovic. „Minu viis on näidata elu ja analüüsida seda irooniaga.“ Film on osalenud 20 festivalil, autori väitel mõistetakse seda kõige paremini riikides, kus inimestel on nõukogude süsteemi kogemus. See lugu on linastunud Kuubaski ja serblase jutu järgi meeldis rahvale. „Neile ei meeldi filmid, mis näitavad Kuuba elu nagu piltpostkaarti, nad hindasid minu filmi huumorit ja see on mulle parim tunnustus,“ ütles režissöör.
Lääne demokraatiaga põlisrahva tavade vastu
Rahvusvahelise võistluse žürii eriauhinna olulise sõnumi eest pälvis indialase Amlan Datta „Bom – üks päev enne demokraatiat“. Filmis, mis näitab põlisrahva kogukondliku eluviisi hävitamist euroopaliku demokraatia abil, on sõnum meilegi, arvas Iho. Soosaar tundis rõõmu, et žürii tunnustas nii olulisel teemal filmi.
„Minule oli see kõige tähtsam film,“ ütles ta, võrreldes selle tegevuspaika Eestiga. Kas 450 000 elanikuga demokraatia süsteem sobib ka väiksele Ruhnule, arutles festivali pealik. Kas USA ja Euroopa on parimad eeskujud vana demokraatiaga põlisrahvale? Soosaar lubas hoolt kanda selle eest, et seda filmi näeks ka Eesti rahvas Eesti Televisiooni vahendusel.
Iho väitel kõige provokatiivsemate filmide võistluskategoorias „Teravaim nägemus kehast ja hingest“ tunnistati võitjaks Iisraeli režissööri Ohad Itachi „Armastav Sophia“ – lugu tütarlapsest narkootikumide ja prostitutsiooni küüsis. Inimese alateadvust loeb Soosaar teemaks, mida järgmistegi festivalide kavva võtta.
Põlisrahvaste ellujäämise dokumentaalidest kuulutati parimaks Belgia filmimehe Jerome le Maire’i Marokos jäädvustatud „Tee või elekter“, mis jutustab sellest, kuidas külakogukond tahab maanteed, aga saab hoopis elektri, mille eest peab hakkama kõrget hinda maksma. „Ilus ja filosoofiline film,“ resümeeris Soosaar.
Parima teadusliku jäädvustuse eest tunnustati argentiinlase Dario Arcella „Suure mao kroonikat“ Ladina-Ameerika põlisrahvaste saatusest.
Parimaks lühifilmiks tunnistas žürii Serbia režissööri Vladimir Perovici “Tähetolmu“ kui unikaalse jäädvustuse haigest, kuid andekast ja huvitava mõttelennuga 14aastasest poisist.
Eesti filmide konkursi kolmeliikmeline rahvusvaheline žürii, kuhu kuulusid mulluse festivali võitjad, pidas parimaks Jaan Tootseni tõsielufilmi „Uus maailm“. Tootsen rääkis, et selle tunnustusega sai nagu otsad kokku tõmmatud, sest kaheksa aastat tagasi puutus ta Pärnu festivalil esimest korda kokku filmitegemisega Mark Soosaare ja Mati Põldre dokumentaalfilmi koolitusel.
„See oli nii tore, kuidas ma käisin siin filme vaatamas, magasin telgis ja unistasin filmitegemisest,“ meenutas Tootsen. „Aga mõte, et minu film võiks osaleda siin festivalil, tundus siis absurdne.“
Noortežürii valis parimaks lastefilmiks Taani režissööri Ida Groni töö „Laps ja kloun“. Televaatajad said festivalinädala jooksul vaadata ETVs võistlevaid dokumentaale ja valisid Eesti rahva auhinna vääriliseks Rootsi filmimeeste Håkan Pieniowski ja Kåge Jonssoni filmi „Elas kord armastus“. See oli telepubliku silmis parim film kategoorias “Elu Venemaal”.
Soosaar ütles, et kaks Venemaa-teemalist ETVs näidatud linateost olid peaaegu lõpuni võrdse arvu punktidega: mõlemad traagilise lõpuga „Luigelaul“ ja „Elas kord armastus“.
Lugu puudutas vaatajaid
„Me ei uskunud, et meie võidame,“ tunnistas Jonsson. „Sest võistlus oli väga tugev, osales palju häid filme,“ lisas Pieniowski. Jonsson nimetas seda saavutust festivali parimaks auhinnaks, sest tunnustus tuli rahvalt. „Meile öeldi, et hindajad väärtustasid seda, et film puudutab paljusid,“ rääkisid tegijad. Mehed alustasid 12 aastat tagasi oma Venemaa sarja filmiga, mis kandis pealkirja „Sünnitusmaja“. Kaks aastat hiljem tegid nad samade tegelastega „Ma armastan sind, Nataša“.
Võidufilm oli samast seeriast kolmas. Peategelane, kes kaotab oma töö ja koha ühiskonnas, oli esimese filmi ühe tegelase vanaisa. Autorid nentisid, et lugu on traagiline, ja nad kahtlesid algul, kas inimesed tahavad näha kinolinal tragöödiat. Karm tõsielufilm Vene elu argipäevast on südamega tehtud ja seda hinnatakse, rääkisid rootslased.
Iho, kes õpetab tulevasi filmitegijad seitsmendat aastat tegutsevas Balti filmi- ja meediakoolis, tõdes, et 18 linateost, mida žürii hindas, olid väga erinevad. Iho peab väga tähtsaks publikut. „Suur ekraan ja ühine vaatamine – sellel on lausa energeetiline mõju,“ tõdes ta. Hea film paneb inimesed ühtmoodi hingama ja vaatajail tekib ühise pere tunne. Ühtsest hingamisest tunnebki ära hea filmi, ütles Iho.