/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Omalaadne piiriülene koostöö, mida harrastatakse Eesti-Vene kontrolljoonel, on sealtpoolt odava bensiini Eestisse toomine. Smuugeldamisest pole isegi mõtet kõnelda, kuna viimase ajani käis selline imporditegevus avalikult. Mõni suurepaagiline auto ütles kontrolljoont lausa kaks korda päevas ja 30 päeval kuus.
Äri õitses. Rahul olid nii bensiinimuulad, kellest paljud on pikka aega olnud tööta, kui kliendid, kes Eesti tanklates pakutavast tunduvalt odavamat autokütust said.
Äril oli haaret, Eesti Päevaleht fikseeris Tartus Annelinnas koguni garaažiboksi, millest ulatus välja voolik ja kus klient kliendi järel veeres odavat mootorinestet paaki valama.
Rahul ei olnud Eesti riik. Rahandusminister Jürgen Ligi hindas ebaseadusliku kütuseäri mahuks 12 miljonit liitrit ja 5,8 miljonit eurot aastas. Maksuvabalt.
Riik tõhustas kontrolli ja pani kütusemuulad Eestisse toodavalt liigselt bensiinilt aktsiisi maksma. Kui maksuametnik tuvastab, et kütuseveol võib olla äriline eesmärk, on kuri karjas. Mõistagi tõstsid muulad nurinat: tööd ei ole, pere tahab toitmist, mis nüüd saab.
See, et Kagu- ja Kirde-Eestis sõidetakse odava bensiiniga, suitsetatakse maksustamata sigarette ja juuakse võõrast päritolu alkoholi, on probleemi üks tahk. Teine tahk on Eesti riigil saamata jääv maksutulu.
Ent kas või Ligilt tuleks küsida valitsuse programmi ja tegevuskava, kuidas kavatsetakse nendes piirkondades suurendada tööhõivet, et inimesed ei peaks ennast elatama ebaseaduslikust tegevusest, vaid teeniksid ausat rahapalka.
Mõne kõrgkooli või riigiasutuse küsitava väärtusega kolimine Ida-Virumaale ei ole lahendus. Praegu paraku oskab riik pigistada ainult maksudega, ajades salaäri veel sügavamale põranda alla.