Raha paneb poliitrattad käima

Kajar Lember. Foto: Erakogu

Tõenäoliselt pole maailmas riiki, kus ei ole olnud ühtegi skandaali, mis polnuks seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks erakondade rahastamine ja kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Kevadel lahvatanud skandaal peaministri erakonnas tõstis Eestiski selle teema jõuliselt päevakorda.

Aastate jooksul on erakonnad olnud rahastamise suhtes väga erinevatel seisukohtadel ja see teeb üksmeele leidmise raskeks.

Viimane suurem seadusemuudatus kinnitati 2010. aasta novembris, kui parlamendi enamus dekriminaliseeris kahtlaste annetuste vastuvõtmise.

Olgu öeldud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud hääletasid ainsana selle muudatuse vastu.

Valimiskuludele ülempiir

2011. aasta alguses toimus riigikogus sotsiaaldemokraatide eestvedamisel riiklikult tähtsa küsimusena arutelu erakondade rahastamise teemal, kus räägiti samadest asjadest, mis praegu kummitavad Reformierakonda.

Selle debati keskne mõte oli, et seni kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valimiskulutuste suhtes, pole lootagi, et usaldus poliitikute ja riigikogu vastu tõuseks. Reaalsuses täpselt nii ongi.

Oluline on minevikku takerdumise asemel jõuda lahendusteni, mis tulevikus aitaksid samu vigu vältida. SDE on korduvalt tulnud välja ettepanekuga kehtestada erakondade valimiskulutustele ülempiir.

Ülempiir kindlustaks selle, et parteide reklaamikampaaniaid on võimalik võrrelda ja loodetavasti tuvastada rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud summad ja näidatud reklaamide tegelikud maksumused ei lähe omavahel kokku.

Teineteisega võitlevate reklaamifirmade, plakatitel naeratavate nägude ja loosungite asemel oleks sel juhul suurem rõhk sisulisel poliitilised debatil.

Valimiskuludele ülempiiri seadmisega oleme juba kolmandal ringil. Selle mõtte vastu on aga kaks suuremat erakonda ja viimaste arvamusküsitluste valguses tundub, et nende mõlema partei valijaid jätab see teema külmaks. Samal ajal tahaks väga loota, et õhus olev diskussioon ei vaibu suvepäikese all, sest nende ettepanekute põhjalaskmisega laseksid poliitikud käest võimaluse kasvatada erakondade ja poliitikategemise mainet.

Varjatud rahastamine

Väidan, et tahtmise korral saab erakondade rahastamise kindlasti senisest oluliselt läbipaistvamaks teha. Varjatud annetustest veel ohtlikumad on need kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiskampaaniate mahte, saab järeldada, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.

Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast: riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimasena nimetatud tuluallikas on selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on niisama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.

Poliitilise tahte olemasolul saaks kohe teha nelja asja. Esmalt on vaja kohustada erakondi kõiki kulutusi senisest detailsemalt deklareerima.

Kui tuleb täpselt välja tuua kõik ostetud lehepinnad ja teleklipid, ei saa ükski parteikontor väita, et 100 000 silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki.

Samuti torkaks teravalt silma see, kui mõni erakond suudaks telesekundeid või leheruumi konkurentidest märksa odavamalt soetada.

Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui erakondade valimiskulude kohta tellida sõltumatu audit.

Olukord, kus üleval on kahtlused, et osa erakondade kampaaniakulusid pole ausalt deklareeritud, vajab kindlasti muutmist. Sõltumatu auditi rakendamine valimiskampaaniate jälgimiseks on suur samm avatuma poliitika suunas.

Kolmandaks tuleb valimiskuludele seada ülempiir, millest eespool juttu oli. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ja plakatite ning telesekunditega ”võidurelvastumine“ kaotaks mõtte. Kindlasti vähendaks sellise lae seadmine kiusatust hankida raha kurvilisel teel.

Neljandaks saab piirata maksimumannetust annetaja kohta. See võtaks igasuguse aluse kahtlustustelt, et Eestis saab omale meelepärast poliitikat osta.

Kas mõni neist sammudest on võimatu? Julgen väita, et ei. Samuti olen kindel, et nende elluviimine ei kahjusta kuidagi erakondade võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega inimeste suutlikkust teha valimispäeval informeeritud otsus. Vastupidi: kommertsi vähenemine kampaaniates aitaks pidurdada võõrandumist poliitikast.

Kuigi raha paneb rattad käima poliitikaski, pole ühtegi põhjust, miks ei saa praegust süsteemi otsustavalt remontida. Ainult rohkem tahtmist ja koostöövõimet on Toompeale vaja.