Teist kümmet käival sajandil on veevaeguses vaevlevas maailmas päevakorral soode taastamine, Eesti võib siinkohal anda silmad ette Nigulaga, mis meie esimese rabana võeti 1957. aastal riikliku kaitse alla.
Euroopale teeme oma rabadega silmad ette
15. juuli 2012, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellele sündmusele, Nigula looduskaitseala 55. aastapäevale pühendatud seminaril “Riiklike looduskaitsealade roll teadus- ja õppetöös” Tali koolimajas kõnelesid teadlased, looduse sõbrad ja kaitsjad. Kohal oli päeva algusest lõpuni ja võttis sõna ning vastas küsimustele keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar.
Esinemiste ja omavaheliste vestluste päevakangelane oli raba- ja ökosüsteemide tähtsuse kõrval looduskaitseala kauaaegne direktor Henn Vilbaste (1932–1993), kelle fundamentaalne sõnum riigikogu liikme Rein Ratase edastatuna on lihtne ja selge: loodust tuleb näha terviklikult ja kaitsta vastutustundega, muidu hävitame ennast.
Teadus ja poliitika
Kogu Euroopas teavad teadusringkonnad Saarde ja Häädemeeste valda jäävat 6397 hektari suurust kaitseala kui liigirikast soo referentsala. Inimene ei ole siin muutunud looduse kuningaks stalinismi ega brežnevismi suuniste ajal, kui soid pöörati uudismaaks.
Poliitiliste tõmbetuulte aeg teadusmaailmas pole aga veel ümber ja ühele aspektile, kaitsealade kohapealsete administratsioonide kaotamisele kui veale juhtis tähelepanu Häädemeeste vallast pärit Rein Ratas.
“Meie enda loodud mõõdupuude järgi teeme väikesi ja suuri tegusid, teadustöö ja looduskaitse käivad käsikäes,” rääkis Ratas. “Rootsi ajal loodud kroonumetsavahtide amet jõudis elada 300 aastat, aga 1957. aastast moodustatud looduskaitsealade mehitamine ei elanud 50 aastat ja need likvideeriti õitsva majanduse ajal. Looduskaitse arengust ei ole võimalik välja lõigata inimese kasutamist, loodust kaitseb raudvara, mitte külalisesinejad.”
Nigula riiklik looduskaitseala moodustati esimesena Nõukogude Liidus soode kaitsmise eesmärgil ja selle kontor asus Kilingi-Nõmmes näidismetsamajandi hoones.
Ümberkorralduste keeris algas riigi taasiseseisvumise järel. Aasatel 1991–2006 oli omaaegsest välibaasist Vana-Järvel ümber ehitatud kontori seinal teabetahvel, et siin asub Nigula looduskaitseala administratsioon. Kolm aastat jõudis olla riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni kontor. 2009 vahetus taas “katus”, moodustati keskkonnaametid ja 2011. aastast on Nigulast saanud keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni ja looduskaitse osakonna looduskaitsebioloogide kontor, kus edasi tegutseb metsloomade rehabilitatsiooni spetsialistki.
Hoone on antud RMK ehk riigimetsa majandamise keskuse hallata ja ühel päeval võib juhtuda, et omanik leiab sellele jõukamad kasutajad, kui seda on päevad läbi raamatutes või soos tuhnivad teadlased või praktikal tudengid.
Kunagised kohapealsed töötajad on hajutatud Tallinna ja Pärnu kontori vahel ning surutud looduses olemise asemel kontorilaua arvuti taha. Suhtlemine kohaliku kogukonnaga loodusrikkuste hoidmisel ja väärtustamisel vajub kiirustavas maailmas kahjuks tagaplaanile.
Kompetentsikeskus
Soostiku ja seda ümbritsevate metsade säilitamiseks ja loodusliku eluskoosluse arengu uurimiseks moodustatud Nigula looduskaitseala egiidi all rajati 1969. aastal esimene jõhvikakultuur ja on aretatud viis eestimaist jõhvikasorti: “Kuresoo”, “Soontagana”, “Maima”, “Virussaare” ja “Tartu”. See on bioloog Juta Vilbaste aastakümnete pikkune töö, mida õhutas tema abikaasa Henn Vilbaste. Selleks, et freesturbast tühjaks tõmmatud alad muuta marjamaaks, külvates või istutades kultuurtaimi.
Olav Renno kõneles, kuidas jõhvikaseemnete saamiseks pesti konservitehasest toodud jääkidest marjaseemneid ja see ei olnud meeldiv töö.
Jõhvika katselapid Vana-Järvel on unustusse vajunud, kuid rahvusvahelisel märgalade päeval, 2. veebruaril 2009 seal avatud uurimis- ja seirekeskus hakkab kujunema kompetentsikeskuseks, kus kaugtööd teevad keskkonnaameti looduskaitsebioloogidki.
“Udupeen teadus võib toota väga praktilisi soovitusi,” märkis Nigula looduskaitseala staažikamaid töötajaid, endine teadusdirektor, nüüd keskkonnaameti looduskaitsebioloogi leival Agu Leivits, pidades silmas rahvasuus teadlaste majaks nimetatud keskuse töösuundi ja tehnilisi võimalusi.
Aastakümneid on jälgitud ja talletatud andmeid looduskaitseala taimkatte muutuste, raba- ja metsalindude arvukuse muutuste, suluspesitsejate lindude populatsiooni ökoloogia ja lindude rände kohta.
Nigulas on alati üritatud kasutada ja rakendada looduse jälgimiseks ja uurimiseks nüüdisaegseid vahendeid. Nii alustati Leivitsa sõnutsi siin kümme aastat tagasi Eesti esimese harrastajatele mõeldud internetipõhise linnuvaatluste kogumise süsteemiga, mis nüüd on üle viidud eElurikkusesse.
Taimkatte muutuste jälgimiseks kasutatakse nii kosmose kui aerolaserskannimise andmetel põhinevat kaugseiret, liikide leviku ja arvukuse muutuste jälgimiseks aga moderniseerimist.
Samuti on siin testitud automaatseadmeid, olgu soo veetaseme jälgimiseks või nahkhiirte rände uurimiseks. Nii et mõnigi 40–50 aastat tagasi Henn Vilbaste alustatud ettevõtmine elab uute tegijate käes edasi.
Looduse pärlid
Aga pikaaegsed andmed, mis koondatud digitaalsetesse andmebaasidesse, on alus, millele teadlased tuginevad ja mille põhjal edasi liiguvad, kirjutavad maailma mainekatesse teadusajakirjadesse artikleid, kaitsevad doktoritöid.
Teadustöö lätlastega ja siia- ning sinnapoole riigipiiri jääva ökosüsteemi terviklik uurimine algas 1997. aastast. Selle ajend oli taasiseisvumise järel ennast piiripostide ja -kraavidega eraldanud lähinaabrite soov tõmmata riigipiir jutiga läbi soode ja metsade.
Moodustunud on Põhja-Euroopa esimene piiriülene märgalakompleks, see on koos Nigula ja Sookuninga ning Läti Ziemelu Purvi (Ramsari konventsiooniga rahvusvaheline märgala). Tulemus annab võimaluse teha tõhusat koostööd ja Schengeni viisaruumiga liitumise järel on kadunud mõtteliselt riigipiirgi.
Sõna “rahvusvaheline” võib Pärnumaa edelanurka jäävast looduskaitsealast rääkides ette kirjutada mitmel puhul. See on rahvusvahelise tähtsusega märgala, rahvusvaheline linnuala, üleeuroopalise looduskaitsealade võrgustiku Natura-2000 ala.
Eesti ürglooduse raamatusse on kantud looduskaitsealale jääv üle 2000 hektari suurune Nigula soo, sest see on väga omapärane ja mitmekesine, suur ja hästi uuritud ning uuritav.
Kui looduskauge inimene hüüatab: “Näe, liblikas või kiil või lind!”, siis ainuüksi Nigula looduskaitseala uurivad erialainimesed on seal vaadelnud üle 600 suurliblikaliigi, vähemalt 34 kiili- ja 203 linnuliiki.
Keskkonnaameti ülivärsketel andmetel, mis pärinevad sellest kolmapäevast, on kõnealusel alal registreeritud 93 kaitsealuse liigi leiukoht.
Tulevik
Need põlisloodusega koosluses elavad taime-, linnu- ja putukaliigid on säilinud, sest 1950. aastate teises pooles oli missioonitundega inimestel otsusekindlust ja tahet moodustada neli riiklikku looduskaitseala, Nigula sealhulgas.
Raudse eesriide kerkides suurenes välisteadlaste huvi Eesti säilinud põlislooduse kui referentsalade uurimise ja kaitsealadel kogutud pikaajaliste andmete vastu. Selle andmerea, alustatud käsitsi ja põlve otsas, on koostanud need Nigula kaitseala inimesed, kes väärtustasid ja huvitusid loodusest, pühendudes teadusele.
Detsembris möödub 80 aastat legendaarse direktori Henn Vilbaste sünnist, kes määrati sellele ametikohale 1964. aastal ja kelle tööd jätkas pühendunult poeg Enn Vilbaste, kuni keskkonnasüsteemi ja administreerimise vanker temast üle sõitis.
Kujuka ja mõtlema paneva loo rääkis seminaril Nigula looduskaitseala soode uurimise kohta Tallinna ülikooli ökoloogiainstituudi assistent Mati Ilomets.
“Pärnus peeti 1990ndate lõpul rahvusvahelist seminari ja meil toimus ekskursioon Nigula rabasse. Olin rivi lõpus, jälgisin, et keegi ära ei kaoks või rajalt kõrvale ei astuks. Minu ees läksid itaallased ja üks küsis: “Vabandage, kas need puud siin rabas on istutatud või ise kasvanud …?””
Jäägu Nigulale tema eripärad: hea uuritus ja andmete pikad aegread, traditsioonid ja pühendunud inimesed, taristu, kodu- ja välismaiste teadlaste suur huvi, teadus- ja õppetöö ja seirekeskus. Et töö Eesti soode heaks ametkondlike ümberkorralduste tuhina rappa ei vajuks ja Vana-Järve kontor oleks ikka keskkonnaameti töötajate oluline kanal suhtlemisel veel alles jäänud maakogukonnaga.
Nigula looduskaitseala
Moodustatud 1957. aastal nagu Matsalu, Vaika ja Viidumäe looduskaitsealagi.
Peab säilitama ürgset soomassiivi looduslikus olekus, võimaldades tundma õppida soostumisprotsesside kulgu rabamassiivil ja seda ümbritseval metsaalal. Samuti rabataimestiku ja puuliikide vaheldust inimtegevusest mõjutamata looduslikus arengus, eluskooslusi ja üksikuid liike.
Asub Saarde ja Häädemeeste vallas.
Pindala oli esialgu 2771 hektarit, praegu 6397 hektarit, mille kaitse-eesmärk on 11 loodusdirektiivi elupaika ja 31 liiki.
Nigula soo (2320 hektarit) on kantud Eesti ürglooduse raamatusse.
Rahvusvaheline linnuala 1979. ja Natura võrgustiku loodusala 2004. aastast.
Rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgala 1997. aastast. Alates 2007. aastast moodustab koos Sookuninga ja Läti Ziemelu Purvi Ramsari aladega esimese piiriülese märgalakompleksi Põhja-Euroopas.
Kaitsealalt on soontaimede nimekirja kantud 448 liiki, samblaid 178 ja samblikke 123 liiki, seeni on teada 427 liiki. Selgrootuid on 146 ämblikuliiki, kiile 34 ja suurliblikaid üle 600 liigi. Selgroogsetest on kohatud kolme kala-, viit kahepaiksete, nelja roomajate, 203 linnu- ja 48 imetajate liiki .
Keskkonnaameti andmetel oli 11. juulil 2012 Nigula looduskaitsealal registreeritud 93 kaitsealuse liigi leiukohta.
Keskkonnaameti haldusalas hakkab Nigulast kui looduskaitsebioloogide kontorist kujunema eluslooduse seire, sealhulgas kaugseire ja põlislooduse, eriti soo ökosüsteemide kaitsega tegelev kompetentsikeskus.
Andmed: Pärnu Postimees ja Nigula looduskaitseala teadusarhiiv