Kihnu naised uhkeldavad Ameerikamaa põlledega

“Riidel on kõik kihnlastele tähtsad värvid, põhitoon on säravpunane, muster sinise, rohelise, kollase ja roosaga,” ütleb SA Kihnu Kultuuriruumi juhatuse esimees Mare Mätas. Foto: Urmas Luik

Kihnu mehe uhkus on tema naise põll, mille riidevaru täienes Ameerika internetikaubamaja kaudu hangitud kangastega ja tipnes krediitkaardipettuse katsega suures ja anonüümses e-maailmas.

“Kui asjatundmatu pilk võib arvata, et põll on selleks, et oma kätetööd ehk körti kaitsta, siis ta eksib,” selgitab SA Kihnu Kultuuriruumi juhatuse esimees ja etnoloogiamagistrant Mare Mätas. “Tihti oli nii, et pulma kartulikoorijad lükkasid põlle põlvede pealt eest ära, et seda mitte määrida, sest kördi saab uuesti kududa, aga ilusat põlleriiet leida on sada korda raskem ülesanne.”

Pärast pikki rännakuid maailmas ning festivalidel UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja kantud Kihnu laule-tantse tutvustavate esinemiste ajast kangakaubamajade kammimiseks näpatud aja tühjakulutamise järel hakkas kihnlaste põlle-räti otsimise jõud raugema. Nii vähemasti räägib Uue-Matu Mare, kes nagu Ärmä Roosi, Järsumäe Virve või kes tahes saare tavasid teab.

Internetikaubamaja jälil

Lahendus tuli, nagu ummikolukordades juhtub, sealt, kust naised seda kõige vähem ootasid. Kihnus suviti puhkav ja saare noorikute-naiste murest teadlik Jane Haamer silmas Prantsusmaal kangapoes imeilusat sitsriiet, mis pealinna prouale meenutas kallisseltsi.

Sellist kallist ja väga ilusat sitsriiet, nagu oli tehtud Tsaari-Venemaal Ivanovo vabrikus ja mida kihnlased nii kutsuvad. Jane Haamer ostis tüki kangast, mis saare naistel une silmist viis.

Ettevõtlikumad lugesid riidetüki servalt tootja internetiaadressi ega aimanud, et nad avastavad endalegi uskumatu maailma. Sellise, mille järgi Ameerikas toodetakse lapitehnikast huvitatutele tuhandeid erimustrilisi sitskangaid, sealhulgas reproduktsioonkangaid ehk vanade mustrite elluäratatud variante.

“Olemas on lillelised, neerulised ja Prantsuse provanssaali tüüpi kangad, ühesõnaga kõik, millest Kihnu naine unistab,” säravad Marel avastust meenutades silmad ja ta näitab Kihnu Kultuuriruumi toas ühte põlletäit sitsriiet teise järel.

Aga internetikaubamaja pakkumiste peale elevile läinud naised arutasid, et kaua sa ikka tsaariaegset kulunud kangast ilusaks sätid! Näidiste järgi tellitud põlleriiete kangameetrid ulatusid sadadesse, sinised põhitoonid kiipsuga kördile, poolpunased ja punased neis toonides körtidele. Ikka nii nagu moevooludest loksutamata kombekohaseks peetakse.

Ei hoolinud naised sellestki, et kangameetreid ja tasutud tollimaksu rahaks jagades tuli kalleim põlletäis riiet ehk 80sentimeetrine tükk sitsi 1000 krooni ja alla 300 krooni ei jäänud naljalt ükski tükk. Riidekirstudes on nüüd varu vist küll 100 aastaks ees. Kangajääkidest õmblevad saare naised vardakotte ja taskuid.

Kohustuslik rõivaese

Kihnus on põll abielunaise kohustuslik riideese ja selle juurde käib sama tooni-mustrit “ridikül” ehk vardakott, kuhu vardad-lõngad käest panna. Seisus kohustab kandma põlle ja rätikut ja kui oled tanu alla saanud, võid põlle eest võtta vaid muude riietega.

“Abielunaine ei tohi külatänavale ilma põlleta tulla, sest see on oma mehe solvamine,” mainib Mare, kellel jutuajamise ajal on seljas kiipsuga kört, mis näitab leinast ülemineku aega. Vanatädi suri Marel novembris ja sestap kannabki ta põhitoonilt sinist körti, millel on sees õrn roosa ja punane triip, just nende järgi on ta valinud rätiku ja põllegi. Suurte punaste roosiõitega sinisepõhjalisest kangast rõivaese on pärit 1950. aastatest.

“Meie vanaemad on põlled meile ette ostnud,” ütleb Mare ja seletab, et Kihnu mehed hoiavad kiivalt silma peal, et nende kaasadel alati ilus põll ees oleks, sest oma naise põll on mehe uhkus.

 Põlleta väljaminek võrduks Kihnu kultuuris abielusõrmuse sõrmest võtmisega enne kodunt lahkumist. Põlle kannavad lesknaisedki oma mehe mälestuseks.

Tsaariaegne kangas

Naiste edevusele aitasid kaasa meremeestest kaasad, kes kaugetelt reisidelt tühja käega koju ei tulnud ja tõid neile sitsrätikuid ning noorikutele põlleriideid. Suuremalt jaolt olid need ostetud Gotlandilt ja Riiast.

Tsaari-Venemaal Ivanovo vabrikus trükiti sitsrätikuid ja põlleriideid, mille mustri ilu lõi nende saajad tummaks ja mida Kihnus hakati kutsuma kallisseltsiks.

Niisuguseid tsaariaegseid rätikuid ja põlleriideid võib tikutulega taga ajada ja see kraam, mis Pärnumaa suurimale saarele teiselt poolt maakera saabunud, vaid meenutab kallisseltsi.

Kihnlased säilitavad vanavanaemadelt päranduseks saadud kallisseltsisid oma lastele ja lastelastele sügaval kirstupõhjas ning selliseid põllesid ja rätikuid kannavad nad vaid erakordsete sündmuste ajal või suurtel pidudel - pulmades, lapse ristimisel, presidendi külaskäigu puhul - ja panevad siis jälle riidekirstu, tulevaste põlvede jaoks.

Põlle hoitakse eriliselt kokkumurtult, eriti hoolikalt peolkäimise omi. Igapäevased põlled on vähem ilusast kangast.

Kui saare naised lõngu kraasivad, kannavad nad tavalise põlle peal teist, mis on vana ja kole, et mitte alumist põlle rikkuda.

Virve, Roosi ja Annely

“Pärnumaa kultuuripärl 2007” Virve Köster räägib, et tal on ees Ameerikamaa riidest tehtud põll ja peas folkloorifestivali ajal Tšehhimaalt ostetud rätik.

“Lill on sellel kuklas, peaks pea peal olema, muud häda pole mustril midagi,” arvab ta oma säravpunase põhjaga peakatte kohta.

Kihnu vallavanem Annely Akkermann kannab vallamajaski körti-põlle ja kui välja läheb, paneb rätiku pähe.

“Selle rätiku tõi mulle Mare Venemaalt, see on üks mu lemmikrätikuid, paksemat sorti peenike villane, seisab hästi peas ja on talvel hea soe,” räägib põliskihnlaste sugupuust vallavanem.

Annely ainus kallisseltsi rätik on perereliikvia, päritud tema ema liini pidi ja paarisaja-aastasest kandmisest kulunud peakate. Vanim põll vallavanema riidekapis pärineb 19. sajandist ning on suguvõsa hoitud, sest selle põlle saatis talle 1980. aastatel Kanadast Eestisse tema vanaema õde.

“Abielludes sain kingiks üle 20 põlle ja põlleriide,” kostab Annely. “Olen pikka aega põlleriideid kogunud, minu sõbrad ja tuttavad kunstnikud paluvad külla tulles ikka ja jälle põlleriideid näidata, sest ilus kangas on nagu tekstiilikunsti teos: vaatad ja tunned, kuidas tahad olla kenam inimene. Ehk Dostojevskit tsiteerides: ilu päästab maailma.”

Poolpunast körti ja valge põhjaga põllesid-rätikuid-sitsjakke kannavad nooremad naised kirikus. Poolpunast tooni körti-põlle-rätti kannavad igapäevaselt vanemad naised.

“Minu jaoks on päris punane liiga pealetükkiv ja ülevoolav, poolpunane on hillitsetum ja hingelähedasem,” seletab Annely. “On öeldud, et minu riided on “alõdad” ehk kihnlaste arvates tuhmide värvidega, aga väline sära ja tähelepanu mulle ei meeldi ning ilmselt alateadlikult väldin kirkaid riideid.”

Meremeeste panus

Näputöömeister Rosaali Karjam räägib, et tal on valgest linasest pearätt, üle 100 aasta vana. Selle kohta öeldakse: tanuriidest tehtud. Ja üks põll on tal ajast neli põlve tagasi.

“Sõjaajal polnud kirjut riiet saada, naised värvisid linast riiet hernestega, said natuke mustrit peale,” meenutab Rosaali, keda rahvas Ärmä Roosina teab.

“Ja veel on nii, et kui laps on ristimata, ei tohi naine põlle kanda, ta võib selle panna ette jälle siis, kui lapsega on kirikus käidud,” avardab Rosaali ülevaadet tavadest ning lisab, et Kihnus on teada, kellel veel kallisseltsi põllesid-rätikuid on kanda.

Pulmakommete järgi on aga nii, et abielludes seob raudkäe naine noorikule põlle ette ja paneb tanu pähe. Sellest hetkest saab temast abielunaine.

Kihnlaste põlled olid alguses valgest linasest kangast, tikand allääres. Nii nagu kirjusid põlleriideid ja pearätte hakkasid noorikutele-naistele tooma ülemöödunud sajandil saarelt pärit meremehed, võib nende arvele kirjutada sitsjakkide kasutuselevõtu. Need olid nii ilusast kangast, et jakkide kandjad ei hoolinud hurjutavatest kirikhärradest, kelle arvates olevat see nagu litsi riietus.

Kihnu meremehed muutsid rahvarõiva selliseks, nagu ta on, tuues saarele hulga ilusat kirjut sitsriiet jakkide ja põllede tegemiseks ning rätikuid. Rahvarõivaste eluspüsimisele aitasid kaasa kihnlaste sugulased Rootsist, kes nõukogude ajal saatsid pakkides kunagisele kodusaarele lähedastele tuhandeid sitsrätikuid.

Kihnus on püsinud tava, et kirikulauljatele antakse matusepäeval tänuks surnu poolt sitsist jakiriie või rätik, selliselt tänatavaid lauljaid on tavaliselt tosin.

Igapäevastel rahvariide kandjatel kulub sitsriiet pika elu jooksul palju, tagavara peab olema ja pärandus lastelastele samuti.

“Nõukogude ajal oli põlleriiet leida Eestiski kerge, samuti Venemaalt, kuid paarkümmend aastat sellist ilusat punasepõhjalist riiet enam ei toodeta kogu laial Venemaal, olen seda ise otsimas-uurimas käinud,” seletab Mare.

Mare jutu järgi on sama lugu nagu Venemaaga nüüd Euroopa riikidega: kirjut põlleriiet ja kauneid sitsist pearätte ei leia kusagilt. Ja ega need ühesugused olla tohigi, sest Kihnu naisedki tahavad üksteisest erineda nii põlle- kui rätikumustri poolest. Körditriibust rääkimata.