Enn Tasalain: Loodan, et mu elutööks kujunenud Jõulumäe on kümnegi aasta pärast alles.

Enn Tasalain. Foto: Henn Soodla

Pool sajandit inimesi endale järgnema suutma paneva ja oma ideede eest kas või läbi halli kiviseina võitleva organisaatorina spordi sees olnud Enn Tasalain on küll kurb, et kunagised kantsid nagu Sindi, Vändra ja teised spordis taanduvad ning nii riik kui omavalitsused kriisiajal just spordiraha kui üht kaitsetumat kärpima kipuvad, aga samal ajal rõõmustab rahva tõusnud liikumishuvi üle.

“Loendasime ühel ilusal päeval Jõulumäel 2600 külastajat, arvestasime, et sel päeval suusatati meil umbes 10 000 kilomeetrit,” rääkis Tasalain. “Kedagi ei sunnitud tulema, kõik tahtsid ise. Sealhulgas inimesed, keda kohe kuidagi ei kujutaks ette suusatamas.”

Kuidas mõjub teile kui kauaaegsele Pärnumaa spordijuhile see, et majanduslikult raskel ajal just spordiraha kallale minnakse?

Olen nördinud, sest nii riigi kui omavalitsuste mastaabis on spordil senigi väike raha olnud kasutada. Selle kärpimisega kannatavad ennekõike lapsed ja pered.

Kes kaugemale vaatavad, näiteks Soome ja isegi suurtes raskustes Läti, nii ei tee. Eestis pole kuuldavasti spordiraha kallale mindud Tallinnas ja Tartus.

Kuidas läheb Jõulumäe tervisespordikeskusel, mida 1992. aastast juhite? Hiljuti oli teil muret suurele europrojektile panga kaudu omafinantseeringu lisamisega …

See probleem lahenes, Swedbank andis laenu. Ja sildfinantseerimine SEB panga kaudu toimib taas.

Jõulumäed võib vist nimetada teie elutööks. Kuidas selle nüüd vaieldamatult Eesti parimaks tervisespordikeskuseks ehitatud paiga leidsite?

Otsisin Pärnu 4. keskkooli õpetajana kohta, kuhu lastega sportlikult laagerdama minna. Olen Tahkuranna vallast pärit, seepärast sõitsime sõudetreener Mihkel Leppiku Jawaga just sealseid metsaradu. Leidsime vana maja, mis 800 rubla eest - tõsi, suur õunapuuaed maksis suurema osa rahast - ära osteti.

Esimene puu võeti maha 1976. aasta 18. märtsil. Baas asus küll Leina külas, aga see nimi olnuks liiga nukker, seepärast võtsime Võiste nime.

Mul on väga hea meel, et paljud Jõulumäe esimestest toetajaist on tänini meiega. Loen seda kõvaks kapitaliks.

Väga palju on mul abi ja mõistmist oma perelt. Mu pojad Eiko ja Eido on kasvanud mu asetäitjateks Jõulumäe tervisespordikeskuses majanduse-ehituse ja spordi alal, nad on selles mõttes tõelised tegijad, et ei tunne kella. Kui vaja, tehakse, meil on suusaradadel öötööd palju.

Jõulumäel on küll olnud 1000 suusamaratonil startijat ja 3000 rajooni rahvaspordipäeval osalejat, aga mööda ei saa minna sellestki, et siin alustas nüüdseks kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu. Mis on Jõulumäe prioriteet, kas tipp- või rahvasport?

Jah, Veerpalu on poisina Jõulumäel laagrites olles meie aedu värvinud küll. Ja nüüd on mul hea meel, et Mati Alaver on suusakoondisele erilise reljeefiga Jõulumäe avastanud.

Aga kõigepealt tahaksime, et meie rajatised oleks väga heas korras. Meie prioriteet on sportimistingimused, võistlused on järgmine eelistus.

Kuhu Jõulumäe jõuda tahab?

Palju on tehtud, palju on veel tegemata. Midagi, näiteks suusaradu, saame teha ise ja talgute korras, suuremad ettevõtmised küsivad suuremat raha. Praegu, kui saame euroraha toel korda liikumisrajad, lumetootmissüsteemi, suusastaadioni ja peamaja juurdeehituse ning oleme edaspidi valmis näiteks Skandinaavia suusakarikavõistluste etappideks, mõtlen juba, kuidas oleks võimalik meie korvpalliplatsile laudpõrand teha.

Väga vajalik oleks meile suusatunnel, mis paraku praegusest raskest ajast tulevikku lükkub. Kaua on räägitud, et meil võiks pallimängusaal olla, aga selle kulud oleksid suured ja seda ideed ma ei toeta. Küll oleks Jõulumäele tarvis korralikku ujumiskohta.

Te olete eluaeg olnud spordi juures. Kas olete oma valikut kunagi kahetsenud?

Ei ole. Tõsi, kõige toredamaks pean kunagist väga noore põlve elektrikuametit Sindi vabrikus. Nupp nokkis, sain hakkama, see töö meeldis. Teine tore aeg oli õpetajana. Edasi on olnud üks närvide mäng tervise ja pere arvelt.

Kuidas üldse spordi juurde sattusite?

Seitse klassi käisin Surju koolis, edasi Sindi keskkoolis. Seal olin kehalise tundides peaaegu igas asjas üks viimaseid. Läks hinge, suvel hakkasin jõekallastel üles-alla jooksma. Kõik arvasid, et Tasalain on lolliks läinud, aga sügisel lõin jooksukrossid kinni, olin juba mees rattasõidus ja suusatamiseski.

Õpetaja Herbert Koikson tahtis minust küll kergejõustiklast teha, aga rattasõit tundus huvitavam.

Sindi oli tollal kõva kants, noorena tegin vabriku eest kaasa paljudel aladel. Korra olen koos vendade Utsaritega tõstmistrennis käinud.

Kas jõudsite sportlasena saavutusteni, millega nüüd rahul olete?

Kripeldama jäi, et rattas meistersportlase märki ei saanud.

Sõitsin selle küll välja, aga selle tuuri üks etappe Viljandist Tartusse oli alla 100 kilomeetri ja nii mu meistrijärku ei kinnitatud. Veel jäi täitmata unistus pääseda Balti velotuurile, enne jõuti mind sõjaväkke võtta. Saaremaa tuuri võinuks võita, aga mul läks ühel etapil seitse kummi, lõpetasin lenksult kella andes kõigi naeruks naisterattal.

Ometi, Eesti Kalevi koondisesse pääsesin, NSV Liidu meistrivõistlustel käisin, kukkus auhinnakohtigi.

Millal teised teis või te ise endas organisaatorivõimed ja -tahtmise leidsite?

Kuidagi kujunes juba Sindi vabrikus nii, et kollektiiv koondus mu ümber. Peagi vedasin ratta- ja suusatrenne, olin kehakultuurikollektiivi esimees.

Kui 4. keskkooli õpetajaks läksin, proovisid poisid mu alguses üsna julmalt ära, aga varsti olid toonid teised ja läksid igasugused trennid ning sportlikud ühisüritused lahti. Mu suusatrennis käis 50-60 last, magasime Kääriku laagrites nagu silgud põrandal, aga vähemalt Kalevi liinis lõime Eesti suusatamise puhtaks. Pärnumaalt, mille suusatamisest toona polnud keegi kuulnudki.

Ülikooli lõpetasite 1973. aastal. Ja juba siis oli Jõulumäe teema olemas?

Tegelikult tahtsin minna Leningradi Lesgafti rattatreeneriks õppima, aga mu vene keel ja majanduslikud võimalused olid kehvad. Jäi TRÜ, kuhu sain sisse kolmandal katsel.

Lõputöö teemaks oli suusatamise arendamine Pärnumaal, täpsemalt Jõulumäel.

Kaitsmine oli kõva lahing: orienteerujast hindaja Kivistik kukutas mu läbi, juhendaja Zilmer toetas, lõpuks sain ikka kolme kätte. Niisiis olid Jõulumäe probleemid mul juba 36 aastat tagasi programmis.

Ülikoolis käisin töö ja pere kõrvalt, see oli väga raske aeg. Aga ma sain hakkama ja kiidan nüüd haridust, mille sealt sain.

See oli aeg, mil igas suuremas ettevõttes töötas spordimetoodik, olid spordiühingute vabariiklikud ja kohalikud nõukogud, igas vähegi korralikus omavalitsuses spordiamet või -komitee. Nüüd niisugust kaadrit ei ole, sporditegevus on kallutatud klubidesse. Kuidas kommenteerite?

Tollal pöörati süsteemile ja kaadrile tähelepanu. Pärnumaa spordijuhiks saades üritasin minagi igas omavalitsuses spordivedaja leida, paraku ei saanud asja käima. Kahju on vaadata kunagisi erksaid spordikeskusi, näiteks Sindit või Vändrat, kus spordielu nüüd on soikunud.

Eesti spordile oli see kunagine aeg hea ka seepärast, et töötasid spordikoolid, kuhu kõik treeningutele pääsesid. Ma ei ole praegu väga kursis, kas klubid ikka võtavad kõik soovijad vastu. Ei võtaks sõna sel teemal, kas Pärnu linna spordikool praegusel kujul on otstarbekas, aga arvan, et omavalitsused peavad jätkuvalt laste sportimisvõimalusi tugevalt toetama.

Mõni päev tagasi pandi nurgakivi Pärnu spordihallile. Kas mäletate üht kokkusaamist rohkem kui kümme aastat tagasi maavanem Toomas Kivimägi kabinetis, kui mujal Eestis kerkima hakkavatest esindussaalidest häirituna vist esimest korda Pärnumaa suure halli teemal unistati?

Mäletan. Meeles on seegi, kuidas maakonna spordijuhina lahendusi otsima asusin. Esimene variant, millele rõhusime, oli ehitada hall koos kõigi veespordivõimalustega – ujula, sõudedistantsi finiš – jõe äärde Vingi tänava otsa.

Tore, et nüüd hallile hea koht on leitud, rahastamine lahendatud ja hall lõpuks tuleb.