iDeal kampaania

Non Grata risttolmles kunsti tehes läbi Ameerika

Pärnu tegevuskunstnikud Anonymous Boh ja Devil Girl rühmitusest Non Grata naasid “Diverse Universe” festivalituurilt. Nende performance’ite nägemine võib olla nii ehmatav kui pööraselt põnev.

FOTO: Erakogu

Kunstirühmituse Non Grata nimi pole võõras ilmselt ühelegi pärnakale, kes kunstielul silma peal hoiab. Needsamad kunstnikud käivad pea igal aastal sellistel ringreisidel, mis nii mahult kui vormilt maailma kunstitippudele silmad ette annavad.

Tegevuskunsti festivali “Diverse Universe” seekordsest tuurist rääkisid Non Grata rühmituse liikmed Anonymous Boh ja Devil Girl.

Miks valisite oma projekti nimeks “Diverse Universe”?

Anonymous Boh: Kokku saavad loovisikud, kes esindavad eri suundumusi tänapäeva kunstiväljal, loomaks vaatajate silme all unikaalse interdistsiplinaarse alternatiivse ruumi diskursuse. “Diverse Universe” ei ole projekt, vaid loomeprotsess – eksperimentaalne ruum, kus tulemus võib olla ettearvamatu.

Kas “Diverse Universe” etendused on pigem teater või performance’ikunst?

Anonymous Boh: Pigem performance’ikunst. Performance’i puhul, erinevalt teatrist, toimub kõik päriselt ja eelnevalt kokku harjutamata. See on justkui labor, kus kunstiteos valmib publiku silme all ja vahetul osalusel.

Kuidas nii pikk ja laiahaardeline tuur igal aastal üldse võimalikuks saab? See tundub juba majanduslikult väga keeruline.

Anonymous Boh: See kõik on võimalik tänu Non Grata rahvusvahelisele võrgustikule. Peatuspaigad igas linnas on planeeritud kokku langema “Diverse Universe” partnerite organiseeritavate kohalike festivalidega. Sellega maksimeerime publiku hulka ja potentsiaalset rahvusvahelist kultuurivahetust ning dialoogi.

Koondades üle Euroopa kohalike organisaatorite ressursid üheks suurimaks tegevuskunstifestivaliks Euroopas, sünnitab “Diverse Universe” erakordse väärtuse Euroopa kunstimaastikule.

Kuidas Eesti tegevuskunsti mujal maailmas vastu võeti?

Devil Girl: Suurepäraselt, iga esinemine toob uusi kutseid järgmistesse kohtadesse. Isegi kui korraldajad või publik performance’i ajal kontrolli kaotab ja lavale tegevust takistama tormab. Või teeb seda tuletõrje ja politsei.

Non Grata performance’ite vahetu kogemine võib algul küll olla ehmatav, kuid esmaste emotsioonide vaibudes saavad kõik aru, et toimus midagi erakordset. See on nagu võlupeegli näitamine publikule.

Kes oli teie tavaline publik?

Anonymous Boh: Publikuks võisid olla nii paarikümnepealine punkarite koertekari kui linnapeade pingviiniparaad, frustreeritud illegaalimmigrandid ja trippivad kanepipoeedid, politseikaskaadid ja pahaaimamatud pühapäevamassid.

Kas välispublik oli vastuvõtlikum kui Eesti publik?

Devil Girl: Tavapublik ei vaata toimuvat mitte tegevuskunsti ja performance’i spetsiifikast lähtuvalt, vaid keskendub vaatemängu emotsionaalsele ja intellektuaalsele tähendusele. Sealsed erialaspetsialistid “loevad” kunstiteose sisu ja vormi väga täpselt ja oskavad seetõttu anda adekvaatseid interpretatsioone.

Kas sellisel turneel on lihtsam teha näiteks grupi-performance’it?

Anonymous Boh: Mulle meeldib maailma eri paigus tegevusse haarata kohalikke tegelasi, kes võivad olla hoopis teiste erialade esindajad: kokad, militaristid, teadlased, tantsijad, pillimehed, tsirkuseartistid, eri rassist, keeleruumist ja teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga tegelased jne. Meie kui professionaalide asi on kõik tervikuks sulatada ja anda sellele ideeline taust.

Kuuldavasti lõi teie New Yorgi esinemine laineid.

Anonymous Boh: Non Grata performance’igrupp esines marsruudil New York – Chicago – Houston – New York – Detroit – New York ja peamine rõhk oli tõesti New Yorgil. Aga näiteks Texase Lone Star Performance Explosion suutis kohalikus keskkonnas tekitada absoluutse kreatiivsuse plahvatuse – energiavahetus ja pinge publiku ning performance’ite vahel oli võimas.

Hoolimata nii ida- kui lääneranniku intellektuaalide skepsisest Texase suunal, on just see paik, mis aktiivkunsti kõige enam vajab ja ühtlasi motiveerib.

USA on oma mitmekülgsuses, mastaabis ja ühekeelsuses suurepärane tegevuskunsti polügoon, viitsütikuga pomm, mis lausa ihaldab päästikule vajutamist. Ja me oleme rõõmuga valmis sellele vajutama.

Kuidas kunstnikud pika tee jooksul muutusid? Oli see ühtlasi vaimse kasvamise reis?

Anonymous Boh: “Diverse Universe” mastaapsus ja kestus lubavad sügavat ja tähendusrikast risttolmlemist eri rahvustest tegevuskunstnike vahel, mis võimaldab laiendada tänapäeva tegevuskunsti valdkonna piire ja erutada publikut uute tundlike, kaasa mõtlema sundivate teostega.

Festivali eri kontinentidelt ja rassidest organisaatorid ning kunstnikud reisisid füüsiliselt koos läbi Euroopa. Kogemusi jagades loovad nad ideaalsed tingimused interkultuuriliseks dialoogiks, mis on festivali peamine siht.

Milline USA piirkond oli teie arvates kõige vaenulikum, milline sõbralikum?

Devil Girl: Vaenulikkust ei ole küll kuskil kohanud, see on eurooplaste eelarvamus, paranoia. USAs on nagu mujalgi maailmas vingeid isiksusi piirkonnast olenemata ja meil on olnud õnn need üles leida. Valdav osa maailma alternatiivkultuuri pärlitest pärineb just Ameerikast.

Alternatiivne mõtlemine ja kodanikualgatus produtseerivad läänepoolkera lõpmatutes avarustes ennenägematuid eripalgelisi kooslusi, millest eurostandardiseerunud õhtumaal undki ei osata näha.

Miks te igal aastal uuesti “Diverse Universe” korraldate? Kas korduma ei hakka?

Anonymous Boh: Maailm on liiga lai ja aeg liiga limiteeritud, et kulgeda sissetallatud radu. Universum on eksperimentaalne ruum ja kunst loominguline protsess, mis on pidevas liikumises.

Performance on vähemalt Non Grata puhul konteksti- ja kohaspetsiifiline ning see nõuab pidevalt täitmata keskkondi ja inimressursse. Iga performance toob uusi inimesi, iga esinemine tekitab mitu uut ja nii see protsess kulgeb nii Ameerikas, Aasias kui Euroopas.

Tagasi üles