Kui väljenduda nagu lastekirjanduse klassikast tuttav Agu Sihvka, on vaja alustada sellest, et Pärnu vabakoolis on inglise keele õpetaja Nik, kes alustas rahvusvahelise karjääriprojekti kirjutamist. Seda täiendas ja viis NORDPLUSi rahastamiseni karjääriõpetaja Lijana Leedust.
Projekti eesmärgid olid tutvuda eri ametite ja teiste kultuuridega, seeläbi iseennast tundma õppida ja inglise keeles silmast silma suhelda. Projekti sihtrühmana olid kaasatud 5.-8. klassi õpilased Eestist, Lätist, Leedust ja Norrast ja see tõi kaasa neli sisukat reisi neljas riigis.
Kuna Leedu Šiauliai Juventase põhikool on vedanud mitut projekti, oli kohtumine Leedus tõesti väga heal tasemel. Nägime Šiauliai perehaiglat ja sünnituseelset ja -järgset palatit ning tutvusime sealsete ametitega. Kõige meeldejäävam sellel kohtumisel oli kuulata sündimata lapse südametukseid. Tähelepanu juhiti teadlikule pereplaneerimisele. Saime infot õppimisvõimaluste kohta kohalikus linnas ja kes teab, võib-olla keegi valib mõne eriala just seal pakutavas kõrgkoolis.
Leedus sai igaüks aru, et keelt tuleb õppida. Sõnade päheõppimine ei tee veel kedagi keeleoskajaks. Kui inglise keele õpetaja koolis räägibki ainult inglise keelt, siis nii kõnekeel kui arusaamine tuleb projekti käigus kiiremini kui tunnis. Mida on elus rohkem vaja, kas ohtralt võõrkeelseid grammatikareegleid või oskust ka vähese sõnavaraga oma asjad ära ajada? Kui reisimisvõimalused on olnud pereringis piiratud, on kooli karjääriprojekt avatud maailmas elamiseks suurepärane algus.
Järgmine reis viis vabakooli seltskonna Norra läänepoolseimale saarele Froyale. Nagu ikka valmisid enne Eesti, Pärnu, Pärnu vabakooli ja iseenda tutvustused. Igaüks sai ülesande ja igaüks vastutas. Materjali otsimine, selle täiendamine ja jutustamisoskuse lihvimine rahvusvahelise seltskonna tarvis teeb ärevaks, aga kui nähti teisi esinemas, tuli kindlus tagasi ja ka teadmine: oleme tasemel, ma oskan, tean ja saan hakkama.
Iga reis õpetab. Selgus, et Norras ei olnud võimalik meil kasutada internetti. Oluline ei ole see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sellest välja tuled. Kiirelt tuli ümber vaadata, mida teha ja kuidas esineda. Põdemiseks lihtsalt ei olnud aega. Hea oli tõdeda, et muutustega kohaneti kiiresti ja leiti väljapääs. Kui kodune töö on korralik, saab hakkama ka ilma tehnikata.
Õppimine on Froyal nii nagu Eestiski: mõni tund täis tihedat õppimist, mõni mängulisem ja mõnele eestlasele tundus, et ei õpitudki. Võib-olla ongi see kõige parem, kui õpilane ei taju õppimist kui sellist. Käime ju tänaval, poes, üritustel, looduses ja me ei nimeta seda õppimiseks. Ometi oleme saanud targemaks ja tasapisi kujunevad välja hoiakud eluks.
Norras saime teada, et selles piirkonnas on kõrgharidusega inimesi vähe. Kõrgharidus on hirmkallis. Väga head palka saavad inimesed, töötades suures Salmoni tehases või hoopis kaluriks olles ümberkaudsetes vetes. Sinna on kogunenud palju rahvusi, mõeldes õnnelikule elule. Nad ei pea kogu aeg mõtlema, kuidas rahaga välja tulla või kas homme on tööd.
Vesteldes seal elava eestlasega, sai selgeks, et Norras on hinnas kõik inimesed, hoolimata sellest, kus nad töötavad. Kedagi ei alavääristata, kedagi ei peeta kehvemaks, kui sa ei vali kõrgkooli. Meil Eestis aga käib endiselt edetabelite tants. Kes on parem? Nina püstiajamise juures unustatakse, et jutt käib lastest, kes kõik tahavad olla elus õnnelikud. Üksnes haridus ega suur raha ei tee veel kedagi õnnelikuks. Mida me siis oma õpetamisega taotleme, mis on hariduse eesmärk? Seda küsib iga humaanne inimene.
Kolmas reis toimus Riiga, külla balletikooli. See kool rabas meid töökusega. Tunnid, mis algavad kella 9 paiku, lõpevad õhtul 5-6st. Ainetunnid vahelduvad tantsutundidega. Kes tulemusi ei saavuta, peab koolist lahkuma. Nii lihtne see ongi. Miski ei tule niisama ja tihti nägime koridori seinte vastu surutud teismelisi, kes parajasti venitasid oma lihaseid. Õpetajad olid seal karmi käega. Meie nimetaksime neid nõukaaegseteks ja ilmselt mõnele see sobib.
Ka meie päevad olid seal pikad ja täis huvitavaid kohtumisi: käisime Laci leivatehases, kus on au sees käsitsi leiva ja maiustuste tegemine. Saime osa kooli balletietendusest „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“.
Suvel ootasime kõiki enda juurde Eestisse. Jällegi ärevus: majutamine, karjäärialase mängu ettevalmistamine, Pärnu-Tallinna tutvustamine, peo korraldamine, koristamine, toiduvalmistamine jne. Omalt poolt näitasime puidutöötlemisettevõtet AS Viisnurk ja Estonia spaad. Tallinna tuuriga käis kaasas kõige uuema muuseumi Lennusadama külastamine.
Kõik need käigud kinnitavad, et igast inimesest jääb jälg ajalukku. Olgu see nähtav või nähtamatu. Iga inimene on tähtis, eriti nii pisikeses riigis, nagu seda on Eesti.
Kõik karjääriprojektiga seotud rohkem kui 30 vabakooli õpilast said rikkaliku kogemuse. Iga kogemus maksab siis, kui sellest õpitakse. Kindlasti tekib pärast sellist suurprojekti uus hingamine õpilaste ja õpetajate vahel, on ühiseid hetki ja meenutusi. Lihtsam on luua seoseid ja lõimida neid elu endaga.
Lapsevanemad ja õpetajad võivad igaüks endalt küsida, mis jääb kasvatusest järele või mis on kasvatusest puudu, kui laps satub võõrasse perre, võõrasse riiki. Mis saab kodus-koolis õpitud-õpetatud väärtustest, kui sa ei saa õhtuti oma emakeeles rääkida ja ainsaks keeleks äärmisel juhul on kehakeel või kui sinu ainsaks turvatunde tagajaks võib olla mobiiltelefon.
Üks reis õpetab elama kindlasti rohkem kui raamat. Kui ühendada kooliõpikud ja reisid, tarkus ja arukus, oskused ja julgus, õpetamine ja kasvatamine, siis on see õpetus eluks eneseks. Mis muu saabki olla meie kui täiskasvanute ülesanne? Õpetada lapsed aktsepteerima ja mõistma, austama ja olema tänulikud võimalustele, saama ja andma.
Toredasti aitasid kogu rahvusvahelisel projektiseltskonnal eelarvamustest vabaneda Pärnu linna õppenõustamiskeskuse karjäärispetsialistid Maris ja Kätlin, kes juhtisid tähelepanu sellele, et kõik võivad teha kõiki töid. Kellegi näkku pole kirjutatud tema amet. Aitäh kõigile, tänu kellele said kõik Pärnu vabakooli 5.-8. klassi õpilased suurepärase rahvusvahelise kogemuse osaliseks.