Pärnu rannakino näitab 23.-29. juulini läbilõiget legendaarse Itaalia filmirežissööri Bernardo Bertolucci mitmekülgsest loomingust, mis on köitnud publiku meeli juba üle viie aastakümne.
Rannakinos näeb läbilõiget Bertolucci loomingust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seitsmel päeval jõuab ekraanile seitse tema kuulsamat linateost, mille hulgas on tõenäoliselt igaühele midagi, nii tunnustatud lavastaja loometöö tulihingelisele austajale kui ka tavalisele filmisõbrale, kelle põhiline eesmärk on sisukalt aega veeta.
Vaadata saab omal ajal teravat vastukaja pälvinud draamat „Viimane tango Pariisis“, Oscaritega üle külvatud eepost „Viimane keiser“ ja romantilis-lüürilist armastuslugu „Süütust näpates“, mis peaks andma suurepäraselt aimu režissööri kujunemisest kunstniku ja inimesena.
Bertolucci sündis perekonda, mis väärtustas kultuuri. Tema ema oli õpetaja ja isa tuntud kunstiajaloolane, arvestatav filmikriitik ja nimekas poeet. Poeg käis esivanemate jälgedes ja oli juba kahekümneselt mitme auhinnaga premeeritud kirjamees.
Vastne tuntus aga ei rahuldanud Bertoluccit ja veidi hiljem hankis isa talle assistendikoha teise tuntud Itaalia lavastaja Pier Paolo Passolini filmi „Hulkur“ („Accatone“, 1961) juures. Sündmus sai noore mehe karjäärivaliku juures määravaks.
Vanema režissööri toel valmis 1962. aastal Bertolucci esimene täispikk mängufilm „Vikatimees“ („La commare seca“), mille kriitikud võtsid triviaalsest sisust hoolimata hästi vastu.
Edust innustatuna hakkas Bertolucci tegema filme, mis teda köitsid. Ta lükkas selle ajastu Itaalia kinos domineerinud poeetilised ideaalid kõrvale ja võttis ette teemad, mida ainult vähesed julgesid puudutada. Bertolucci keskendus inimesele, kes peab silmitsi seisma ootamatute muutustega, nii poliitiliste kui ka isiklikega, ilma et tal oleks vähimatki aimu ja tahtmist nendega toime tulla.
See joon on läbinud kogu tema loomingut, kuigi hilisemal perioodil on stiil tihtipeale sisu varju jätnud.
Pärast suurt rahvusvahelist tunnustust, mis saatis Hiina viimase keisri elust pajatavat „Viimast keisrit“ („The Last Emperor“, 1987), võttis Bertolucci ette rea niisama eepilisi projekte, kuid ükski nendest ei saanud samasuguse tähelepanu osaliseks. Levis arvamus, et meister on oma kuldse puudutuse ehk teravuse kaotanud. Bertolucci naasis paarikümne aasta pikkuse eemalviibimise järel kodumaale ja jätkas palju väiksemas mahus.
„Süütust näpates“ („Stealing Beauty“, 1996), „Piiramisrõngas“ („Besieged“, 1999) ja „Unistajad“ („The Dreamers“, 2003) avaldavad küll muljet suurepäraste näitlejatega, kuid linateosed ise jätavad soovida. Mitte sellepärast, et need oleksid halvad, pigem sellepärast, et need ei vasta standarditele, mille seadmisel Bertolucci ise nii aktiivne on olnud.
Ometi pole selles muutumises midagi imelikku. Noorest mässajast, kes innustus marksismist ja teistest vasakpoolsetest ideoloogiatest, on ajapikku saanud režissöör, kes innustub filmikunstist.
Bertolucci olulisust looja ja mõtleja, sotsiaalse närvi ärritajana see tõik ei vähenda, sest paljud tema linateostes lahatud teemad on aktuaalsed tänapäevalgi ja kõnetavad inimesi. See on peamine põhjus, miks neid peaks vaatama.