Rebaseid rohkem kui kärbseid

Sirje Suurevälja. Foto: PP

Suvel on Pärnu Postimehe veergudelt läbi käinud mitu väljaütlemist rebaste teemal. Kahjuks pean linnakodanikke kurvastama tõigaga, et tegemist ei ole üldse uue loomaliigiga, kel nimeks linnarebane, vaid tõsiasi on see, et rebased lihtsalt ei mahu enam maale ära.

Selle populatsiooni arvukuse suurenemise juured peituvad suuresti lennukitelt allapuistatavates abipakikestes, mille eesmärk võitlus marutaudiga. Võib ju olla küll turvaline tunne nentida, et koduõuele kooserdama sattunud reinuvader ei põegi seda ohtlikku haigust, aga loodus tühja kohta ei salli. Nii ongi siis kuuldavasti looja saatnud loodusliku valiku eesmärgil rebastele uue haiguse, mis samuti inimestele surmavalt ohtlik.

Maainimesed on juba ammu hämmingus, miks neid rebaseid nii innukalt turvatakse ja miks keegi ei adu, kui palju kurja need kohevsabad korda saadavad. Olen seda isegi valusalt kogenud. Juba varakevadel luuravad need kurjamid kanade väljalaskmise ootuses taluaedade taga ja kes jõuaks üles lugeda kõiki neid sulelisi, kes talunikelt röövitud.

Alles eelmisel nädalal viis rebane naabertalust ära kaks poegadega kanaema. Kas peab nüüd perenaine ise käpuli laskuma ja tibudele siblimist õpetama? Iga lind maksab, ei peeta neid ju ainult ilu pärast.

Suviti maal ringi sõites võib rebaseid liigagi tihti trehvata. Üllatav oli ühel suveõhtul minu, kes ma ennast loodusearmastajaks pean, reaktsioon taas teele silganud kanavarast silmates. „Aja alla!“ hüüdsin autoroolis olijale. Jõhker mõte. Loodetavasti ei hakka ma püssi otsima, kui rebastele jälle lennukid külla lendavad.

Tahes või tahtmata tekib küsimus: kas inimene ei olegi osake loodusest, keda kübeke kaitsta võiks? Ei meenu nagu, et gripihooajal taevast paratsetamooli oleks alla pillutud. Hundid murravad Saaremaal lambaid – ei tohi lasta, võsavillemeid on vähe! Põllumehed ootasid kevadel pikisilmi Audru poldri sulgemist – ei saa, lindudel tore sulistada! Ja hoidku jumal, kui keegi peaks tulema mõttele kulu põletada.

Tagajärg – lambukesed leiavad hirmsa otsa, rebased ajavad juba linnades karistamatult asju, linnud peksavad inimestele nokaga pähe ja pea iga rohukõrre otsas istub puuk.

Kui tuju paha, haaran raamaturiiulist tavaliselt Andrus Kivirähki või Jeremy Clarksoni teose. Vahest olekski selle arvamusloo lõpetuseks paslik Top Geari klassikut tsiteerida. Oma raamatus “No tule taevas appi!“ („For Crying Out Loud“) mainib ta muuhulgas: on kindel, et teatud organisatsioonid, nagu näiteks EarthSave, kujutavad uut maailma ette täpselt sellisena nagu loomise ajal ja et kõik on kaetud lillede ja kenade uute olenditega.

Huntidega näiteks. “Ja me ise ei pääseks poodigi, sest tee peal tuleb vastu nii palju leoparde,” kirjutab Clarkson.

Mis puutub rebastesse, siis on Jeremy Clarkson öelnud, et mõne inimese arvates ummistavad patsiendid, kes joovad õhtusöögi kõrvale pudeli veini, haiglapalatid, mida võiks muidu kasutada viga saanud rebasepoegade ravimiseks.

Lugupeetud looduskaitsjad, töötate üllaste eesmärkide nimel meie kõikide hüvanguks. Ma saan sellest aru ja austan teie tegevust. Aga siiski tundub mulle, et vahel lähete natuke liiale. Mina lubaksin näiteks küll linnas rebaseid likvideerida. Metslooma koht on metsas ja looduses peab valitsema tasakaal.