/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/07/20/1225610t1h6a8f.jpg)
“Leaf” on inglise keeles puuleht, praegusel juhul tähendab see täisrohelist lähenemist ehk seda, et fossiilseid kütuseid ei kuluta elektriauto ühegi kopika eest. Kui just mitte küsida, et ei tea, millest seda elektrit siis tehakse, kas üksnes tuulest.
Nii või naa, Nissan Leaf on esimene Eestisse jõudnud päris elektriauto. Kohe tõesti auto, milleks Mitsubishi, Peugeot’ ja Citroëni kolmikut raskem nimetada. Ka pole tegemist nii sisepõlemismootorit kui elektriajamit kasutava hübriidiga, mida loogiliselt raske mõista: kaks mootorit, kaks hooldust, kõrgem hind ja kütusekulu nelja liitri alla ehk peaaegu uuemate diislite lähedal.
Ütlen kohe ära – nagu ei ostaks ma hübriidi ja midagi iseenesest sümpaatsete “särtsuseljakottide” kolmikust, ei ostaks ma praegu ka Nissan Leafi. Veel ei ostaks. Aga elamuse sain selle autoga sõitmisest suurepärase. Ütlen otse: nii mugavat autot pole mul vist varem all olnudki, kuigi olen sõitnud vähemalt 30 margiga.
Päris kindlasti oli see võimalus vaadata tulevikku. Kui naftaäri taltsutada suudetakse, iga 50 kilomeetri taga tõesti kiire laadimise pistik ootab ja elektriauto ühe soojaga vähemalt 300 kilomeetrit sõidab, on elu lill. Kas jõuan lilleaja ära oodata, ei tea. Ehk, sest hiljemalt viie aasta pärast on see maailm teine.
Üks tänast päeva puudutav vihje siinkohal: kuni Eestil saastekvoodi raha jagub, maksab KredEx Nissan Leafi 40 000eurosest hinnast 18 000 ja ostja kanda jääb 22 000.
Midagi väga erilist
Auto nagu auto ikka, arvate. Väljast imelik pealegi, sabaosa kuidagi äkiline ja esikapotil tuled tiivanukkidena kõrgumas. Aga pidagem hoogu. Sest disain nagu igasugune ilu on vaataja silmades ja need tuled on tegelikult tuuletunnelis välja töötatud aerodünaamika – mootori müra pole sel autol nagunii, nüüd läheb tuulgi vihinat sünnitamata küljepeeglitest mööda.
Kui veel mürast, siis teeb auto pininat mõõdukal linnakiirusel hoopis meelega juurde. Muidu ei saa memm aru, et auto tuleb, ja mina roolis ei saa aru, miks memm eest ära ei taha minna, sellest erisignaal.
Aga alustagem. Võtit pole vaja, piisab selle taskus olemisest ja uksed saab lahti. Ikka pole võtit vaja, vajutad vaid nuppu ja armatuuris algab audiovisuaalne disko. Kõige olulisemana ilmub skaala koos numbriga, kui mitme kilomeetri sõitmiseks on auto kõhu all liitiumioonakus särtsu. Vaikus, midagi ei toimu, aga auto käib!
Oletame, et autot on äsja laetud, see number võib olla näiteks 175. Jalg pidurile, nõks käigukangi aset täitva nupuga ja armatuurile ilmub täht D. Drive, mine, vajuta seda, mis tavaliselt gaasipedaal! Algab hääletu liikumine. Sujuv, ilma vähimagi jõnksuta. Kohalt minnes normaalse, liikumise pealt uskumatu kiirendusega, kuni 145 rauas.
Eksperimendi korras kiusasin ristmikel ja maanteel pedaali andes natuke mõnda võimsa auto meest ja andsin Leafi proovida tuttavatelegi. Naised nimetasid seda pooltundi ootamatuks elamuseks, kaua hoopis teisi automarke müünud mees tunnistas ausalt: “Istusin sisse eelarvamusega ja olin kindel, et mind on raske millegagi üllatada, aga eksisin.”
Kaks eurot sajale kilomeetrile
Laias laastus kulub elektriautoga raha viis korda vähem kui tavalisega. Oleneb muidugi, kuidas vajutad. Saab järsult ja kulukamalt, aga ka kokkuhoidvalt. Koguni taastootvalt, sest pidurdades regenereeritakse elektrit ja üliosav suudab mõnel teelõigul varukilomeetreidki kasvatada.
Erinevalt tavaautost on Leafiga ökonoomsem liikuda linnas, kus paratamatu pidurdamine kilomeetreid tagasi annab. Maanteel on säästlikem kiirus 80-85, aga tabloolt kulub üllatuseks kilomeetreid veidi rohkem, kui mööduvad postid ütlevad. Seda isegi “öko” režiimis ehk Leafi ühtaegu nii uimasemalt kui säästlikumalt sõitjale reageerides. Päevakese linnas kulgenud, sõitsin prooviks Kabli pagarisse saia tooma ja jõudsin tagasi, kuklakarvad hirmust püsti, sest numbreid tablool enam peaaegu polnudki. Mine või vahepeal tallu elektrit ostma!
Mis laadimisse puutub, siis kodusest kontaktist võttes tuleb juhtme otsas olla terve öö, kiirlaadimine kestab vastavalt aku seisukorrale ja muudele oludele 30 kuni 90 minutit. Päris nii ikka ei ole, et pead Märjamaal kinni, lased elektri viie minutiga akusse ja mõnuled sõiduvaikuses edasi.
Elektriautod on uus nähtus ja seepärast on õigustatud küsimus, kui kaua pool auto hinnast moodustav aku vastu peab. Nissan garanteerib, et viie aasta pärast on vähemalt 80% akust alles. Kui nii, pole vist paha.
Kalli auto varustus
Nissan Leafil on kaks näidikutablood ja ülemisel hakkavad keskkonnasõbralikkuse näitamiseks kasvama kuusekesed. Üks, kaks, kolm, kohe hea tunne vaadata. Kuna sel autol on võimalus olla võrgus, saab koguni sama margi sõsaratega säästlikkuses virtuaalselt võistelda.
See võrk annab veel huvitavamaid võimalusi. Keskkonsoolil olevale displeile saab kutsuda väga põnevaid ökonoomsusandmeid, seal saab vaadata sõiduulatusse jäävat piirkonda, seal on kenasti kirjas lähimad kiirlaadimisjaamad. Ja kui mõni neist juurde tuleb, lisandub see teie autosse automaatselt.
Aga seegi pole veel kõik – sõidukiga saab eemalt ühendust võtta, arvuti või mobiiltelefoni abil ta sooja või laadima panna.
Nissan Leaf, väidetavalt Euroopa seni enim müüdud elektriauto, on vaatamata sellele, et jõuallikas alles näitab teed tulevikku, kaunistatud kalli auto varustusega ja saanud turvatestil viis tärni. Varustust on lausa selleni välja, et mõnel mudelil koguni päikesepaneelike katusel.
Roolisoojendus, talvel ilmselt mõnus asi, kuulub paketi juurde nagu tagaistme soojendus, vihmaanduriga klaasipuhastid, elektriline seisupidur (vabaneb, kui juht on kinnitanud turvavöö!) ja täisautomaatne kliimaseadegi. Tagurdades jookseb kaamerast ekraanile elus pilt piirjoontega, kuhu suundud. Parkimisandurid, telefoni vabakäeseade, navi, LED esituled koos funktsiooniga “Follow me home” ja mis kõik veel. Kel huvi, otsigu netist.
Kui mõelda, mis puudu, siis ega peale salongitelerite midagi ette tulegi. Kui otsida, mida paremana näha tahaks, siis pakiruum võiks küll olla suurem ja keskmise talata, aga ilmselt dikteerib selle Leafi kõhu all peituv aku. Sama põhjus ehk hästi all olev raskuskese tingib natuke jäiga tagavedrustuse.
Igal juhul on Nissan Leaf väga huvitav ja tänuväärne täiendus elektriautode perre, näitamaks, milline automaailm tulevikus olla võib. Praegu seda Tartu või Narva vahet kurseerimiseks veel väga ei osta, aga pere teiseks autoks või ükskõik kellele linnas siplemiseks – miks mitte. Seda enam, et elektriautole parkimistariifid ei kehti.
Ootan huviga, milline on automaailma järgmine elektriüllatus. Seni on elektriautod astunud seitsmepenikoormasammudega.
Hinnang
NISSAN LEAFILE
Välimus: 4
Interjöör: 5+
Varustus: 5+
Sõidumugavus: 5++
Hind: 3
NISSAN LEAF
Mootor vahelduvvoolu sünkroonmootor
Võimsus 80 kW, 2730-9800 p/min
CO2 heitmenorm 0
Pöördemoment 280 Nm
Aku liitiumioonaku 360 V, 24 kWh
Laadimisaeg 30-90 minutit
100 km läbimise kütuse- (elektri)kulu 2 eurot
Kiirendus 0-100 km/h 11,9 sekundit
Sõiduulatus 175 km
Pikkus/laius/kõrgus 4445/1770/1550 mm
Tühimass 1612 kg
Istmete arv 5
Pakiruum 330 liitrit
Hind umbes 40 000 eurot, KredExi toetusega 22 000