/nginx/o/2012/07/23/1230358t1h33e7.jpg)
Sel nädalal saab iga päev Pärnu rannakinos vaadata Itaalia filmigeeniuse Bernardo Bertolucci ambitsioonikat, vastuolulist, skandaalset ja šokeerivat filmiprogrammi.
Rannakino näitab klassiku retrospektiivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannakino eestvedaja Aivar Laane sõnul on Bertolucci kinokunstnik, kes ei tee järeleandmisi ega allahindlusi. “Bertolucci on öelnud, et ta ei loo kino eesmärgiga olla sõnumitooja, see on rohkem postkontorite leib,” teadis Laan. “Samas aktsepteerib ta kõiki võimalikke tõlgendusi oma filmidest, mainides tagasihoidlikult, et see on vaid tema katse luua ajatut poeesiat.”
Bertolucci on aastakümneid rabanud filmipublikut poleemikat tekitavate, tabusid ja norme murdvate, naudinguid ja seksuaalsust käsitlevate või tugeva poliitilise alltekstiga filmidega.
Bertolucci jagab filmides tihti oma poliitilisi vaateid, olles sealjuures vastuoluline. Tema linateostes on omal kohal fašism, natsionalism ja marksism.
1972. aastal kinodesse jõudnud “Viimane tango Pariisis” oli omal ajal üks kõige vastuolulisemaid linateoseid, palju furoori tekitanud skandaalne film, mis šokeeris publikut ja selle näitamine keelati mitmes riigis. Nüüd, 40 aastat hiljem, on see filmiklassika.
“Viimane Keiser” (1987) oli esimene film, millele Hiina valitsus andis loa filmimiseks Hinna pealinna Pekingi keelatud linnas – eepiline suurteos võitis üheksa Oscarit. 2007. aastal pälvis Bertolucci Venezia filmifestivalil elutöö eest Kuldse Lõvi.
Bertolucci filmid jooksevad Pärnu rannakinos 23.-29. juulini.