Kommentaar: Süüria sõdijatele üks kuu?

Mitte kõigile ei ole Bashar al-Assad Süüria verine diktaator ja kurjategija. Foto: Reuters

Nagu teada, läks ÜRO julgeolekunõukogus nagu harjutud. Moskva ja Peking (Pakistani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi toetusel) panid prantslaste koostatud resolutsioonile, mis lubas välissekkumist Süürias, veto ja pärast kirgede rahunemist võeti vastu Moskva koostatud resolutsioon, mis pikendas ÜRO rahuvalvajate missiooni veel ühe kuu võrra.

Eelnõu pakkus kolme, nii et lühendamist võib pidada surveks Süüria osapooltele – tehke selle ajaga oma jõudude vahekord klaariks. Jääb mulje, et märguandest saadi aru, sest sõjategevus intensiivistus järsult. President Bashar al-Assadi armee pani kõik mängu pealinnas, opositsioon üritas samal ajal hõivata Aleppot, mis pea aasta jäi kõrvale vägivallast, sest on alaviitide ja nende toetajate baas. Tasub meenutada, et kui seal alles tänavu veebruaris madinaks läks, olid nii ÜRO peasekretär kui ka USA valitsus ühel meelel selles, et just Aleppos tulid mängu Osama bin Ladeni jüngrid ehk alqaedalased. Viimaste eesmärk on sunniitliku kalifaadi loomine ja säärastena sobivad nad tööriistaks šiiialiku Assadi režiimi kukutamiseks. Reutersi andmeil olla neid ülestõusnute ridades 6000. Samal ajal tundub viimase kolme päeva pommirünnakute põhjal, et alqaedalased vallandasid uue pealetungi ka Iraagis. Nii Bagdadis kui Kirkukis, st Kurdistanis.

Siinkohal tasub meenutada, et 6. juulil Pariisis toimunud nn Süüria sõprade kohtumiselt (Hillary Clinton, Urmas Paet jt Süüria opositsiooni toetuse organiseerijad) sõitis ÜRO ja Araabia Liiga esindaja Kofi Annan Damaskusesse ja sealt Teherani ja Bagdadi. Sõit kinnitas, et USA ja Euroopa Liit on nõus kaasama Süüria konflikti lahendamisse Iraani ja Iraaki. Iraagil on piir Süüriaga, mis eriline selles mõttes, et nii siin- kui sealpool piiri elavad kurdid. Juhtumisi on Iraagi president kurd. Kurdid elavad samuti Türgi kagunurgas ja Iraani Süüriale kõige lähemates provintsides.

Sestap sai Annani Bagdadi kõneluste peateemaks olla kurdide käitumine (Süüria kurdid on siiani Assadi toetanud) ja Türgi varustamine Iraagi põhjaosast ehk Kurdistanist pärit naftaga. Tasub teada sedagi, et kui märtsis toimus pärast 22aastast vaheaega Araabia Liiga kohtumine taas Bagdadis, ei finantseerinud seda Pärsia lahe kaukamehed, vaid Türgi ärimehed. Mõistagi, et nafta nimel, ent samas on jätkuv vaenutegevus Iraagis vaid õhutanud jutte kurdide lahkulöömisest ja iseseisvumisest. Kui juba Iraagi kurdid teevad seda, siis miks ei võiks nendega liituda Süüria kurdid.

Elik – ja just see määrab suurriikide vaoshoituse Süüria suhtes – Assadi režiimi kukkumine võib kaasa tuua Süüria lagunemise ja Kurdistani tekke. Ja uue võimuvõitluse Liibanonis, kus kahe enam-vähem võrdse seltskonna kemplemise tingimustes on praegu tugevam ja võimul Assadi režiimi toetatud pool.

Parajaid nihkeid on Moskva poliitikas. 10. juulil Severomorskist Süüria suunas teele asunud sõjalaevad peaksid kohe-kohe läbima Gibraltari. Et Moskva on asunud oma kodanikke evakueerima ja 23. juulil teatas kaubalendude lõpetamisest Süüriasse ... augustis, pole raske ette kujutada, et umbes nädala-kahe pärast võiksid nad Tartu sadamas oma pardale võtta pageva... Paraku see, mis tundub tihti lihtne olevat, võib seda ka mitte olla.

Mis araablastel endil kavas, näitas hästi 22. juulil Dohas (Kataris) toimunud välisministrite kohtumine, mis kutsus Assadi üles võimult lahkuma (Iraak ütles sellest ettepanekust lahti) ja panustas Süüria üleminekuvalitsuse moodustamisele, kuid toetas ka Palestiina valmisolekut tõstatada septembris uuesti ÜROs oma liikmelisuse küsimus.

7. juulil õnnestus Iisraelil tõrjuda (+21, -28 ja 7 erapooletut) vastava ettepaneku läbiminek OSCE põhiseadusliku assamblee komitees, ent muslimivendade esilekerkimine naabruses ja nende avalik keeldumine koostööst Iisraeliga (mida tegid Tuneesia ja Egiptuse kukutatud diktaatorid) sunnib Iisraeli järeleandmisi tegema. 19. juulil vabastati kisa-kärata Palestiina parlamendi esimees Aziz Dweik, kes sedapuhku oli pool aastat trellide taga. Tegelikult on ju Palestiina Euroopa Liidu ametlik koostööpartner ja ELi parlamentide esimehed on vahepeal korduvalt koos käinud, ent kordagi pole tehtud probleemi oma kinni pandud kolleegi pärast.

Jääb loota, et ehk nüüd lõpuks ja muslimivendade valimisvõitude tunnistamisega paralleelselt hakkab suhtumine palestiinlaste õigusesse muutuma.