Kolmekümnes olümpia kolmekordses olümpialinnas on avatuks lausutud, esimesed muljed taas selle melu sees olles kipuvad mõnede eelmiste mängude ja hiljutiste hirmudega võrreldes paistma rõõmsavärvilised.
Inglased tunduvad ootusi ületavat
28. juuli 2012, 09:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui midagi on väga hästi, siis ära muretse, see ei kesta kaua, ütleb siiski Peteri printsiip. Mu Londonisse maandudes oli raske silmi, kõrvu ja kuklakarvu uskuda - 31 kraadi leitsakut! Nii oli kolmapäeval ja veidi väiksemate numbritega ka neljapäeval. Inglismaal, mitte Marokos. Edasiseks lubatakse kas just horror’it, aga jahedat ja vihmast ilma küll. Paar päeva harjumatult leemendad, siis lõdised jälle. Vastik, vastik? Või normaalne?
Õhust vaadates oli kõik ilus
Niipalju siis “udusest” Albionist. London Evening Standard kirjutas selle ilma puhul tähelepanuväärse reakese “esimest korda sel aastal oli päikseline”.
Ilmselt ajakirjanduslik liialdus, aga tore oli ometi maanduma asudes vaadata mitte pilvelaama, vaid enda all Thamesi, Towerit koos sillaga, millenniumi vaateratast ja Buckinghami paleed. Kuningannat õues askeldamas polnud.
Olümpiaparki koos hulga imposantsete rajatistega nägi muidugi ka. Õhust vaadates on kõik väga puhas ja ilus, kohe olümpia tunne tuli, pulss läks kiiremaks, adrenaliin tulvas nagu vanal võistlussetukal.
Lõunamaa mees väikebussi roolis
Heathrow lennujaam seevastu on parajalt väsinud ja veidi räpane, personal ei suutnud meie lennukile tükk aega reisijate äravoolutoru paigaldada.
Kui olümpiapere liikmeid lõpuks hotellidesse laiali vedama hakati, sattus mulle üks seletamatut lõunamaist päritolu väikebussijuht. Helistas pidevalt mobiiliga, vadistas omas keeles, pudistas inglist, millesse külaline veel sisse polnud elanud, kõik asjad muudkui kukkusid ta bussis. Ja nii tiiru mu hotellist mööda tegimegi. Päris pika tiiru.
Kuni taas teineteisemõistmiseni jõudsime, ja loogilise küsimuseni, kes kust. Siin sain spordi keeles öeldes vist kotti. Või tuli viik. Tema ütles “Estonia” kuuldes kiirelt “Ex-Russia”, mulle tulid “Somalia” assotsiatsiooniks ette vaid hirmkõhnad automaatidega mehed pikas kiires mootorpaadis ning suutsin öelda “Mogadishu”. Aga ilmselt oli see ka üldse esimene somaallane, kellega juttu olen ajanud.
Ehitamine käis viimaste minutiteni
Kui lennujaam ja ümbrus olid suhteliselt olümpiavaesed, siis Thamesi äär, Dockland ja Straftord Ida-Londonis näitavad ikka veenvalt, et mängud käivad. Tänavatel töötab olümpiarada, mille võtsid esimestena kasutusele kreeklased 2004. aastal Ateenas, on suuri olümpiarõngaid, loomulikult näeb tänavatel paljude maade olümpiarõivastes turiste.
Ettevalmistused kestavad niisuguste suurte ürituste puhul alati viimase ööni ja nii ka Londonis. Päev enne avapidu, kui jalgpallimängud juba hoolega käisid ja maailma- ning Euroopa meister Hispaania kaotas 0:1 Jaapanile, veel ehitati, monteeriti, harjutati paljudes olümpiapaikades.
Olümpiapargis oli lootusetu saada juua pikast reast välikohvikutest, need olid lihtsalt closed.
Eesti mees vedas kaableid
Kohtasin ka üht töist eestlast, Jaanus Parnosalu nimi kaelakaardil. Londonis elav noor mees kurtis, et pole kolm aastat saanud eriti eesti keelt rääkida ja oli keeles tõesti veidi kange. Olümpial on ta ametis IT-kaablite vedajana, tööd olevat olnud palju, segadusi ka.
“Olin paljudes võistluspaikades, aga kõige hullem oli Greenwichis, kus on ratsavõistlused. Need ju suure muruväljaku peal, sinna tuli kõik vajalikud kommunikatsioonid teha. Sadas aga pikalt, see põld oli korralik mülgas. Pori sisse panime kaablid.”
Mõistagi on inglased maailma spordi suurpeo võõrustamiseks kõvasti vaeva näinud. Ja ei saa olla kellelgi muud tahtmist kui et see parimal võimalikul moel korda läheks.