Ennetamaks võimalikke etteheiteid, et Pärnu vibuneiu Reena Pärnat Londonis kvalifikatsiooniringis tähed taeva jättis, julgen ka mõningasele vibutaustale tuginedes väita, et teda tuleb üksnes kiita. Ja seda veel enne, kui ta duellides ka kojusõidupileti teeninud või kõrgemale roninud. Aga mehhiklanna Valencia, maailma viienda naisvibulaskuri alistamine oleks juba tõesti vägitegu.
Pärnat oli tunnini, mil Londoni pileti sai ka Geir Suursild, oma 18 eluaastaga Eesti delegatsiooni pesamuna, tulle pidi aga mimena esimesena. Spekulatsioon siia juurde - kas enne avatseremooniat peetud võistluste tulemused on ikka seaduspärased? Vandeid pole antud, olümpiatuld ei põle…
Pärnat kinnitas küll päev enne etteastet, et olümpia kui eriline võistlus talle ei mõju, aga eelringi järel pidi väikese möönduse tegema. Mõjus ikka küll, ja lisasäru andis närvidele tosinast seeriast esimene, mis oli võistluse paremuselt teine! Edasi läks võistlus allamäge kuni koguni ühe nullini ehk märklehest mööda laskmiseni.
Miks tuleb siis Pärnatit kiita? Kõigepealt selle eest, et ta sai treener Raul Kivilo abiga mõõnast üle ja tegi eeringi teise poolega isikliku rekordi 317 silma. Teha olümpial isiklik mark on kõva sõna. Kahe poolega tuli kokku 621 ehk praktiliselt treeneri ennustatu, mis on Reena elu teine tulemus 629 järel. Läinuks see üks nulline nool kaheksasse… Aga nüüdki jäi tosin naist Pärnati selja taha. Tubli tüdruk!
Üht-teist hämmastavat leidus vibustaadionil ka. Esiteks - ma ei tea ühtki teist spordiala, mida olümpial saaksin vaadata nina vastu lina ehk vaid mõne meetri võistleja selja taga ning seeriate vahepeal treenerilt kommentaare küsida. Teiseks on eriline meetrilaiune meediatsoon otse võistlejate laskejoone taga. Fotograafid võtsid asja tõsiselt, neid ronis Pärnatile korraga suhu ja silma koguni kolm! Niisugune närviala ja võistlejal ollakse lausa laskejoonele minekul ees! Müstika.
Närvidest veel, ka müstilist. Nimelt on vibustaadionil niisugune koht nagu "Smoking area for athletes". Ja ärge arvake, et seal smokingut selga pannakse, hoopis rahustatakse suitsu kiskudes närve. Ei kujuta ette, kuidas olümpial niisugune asi võimalik on, aga on.