Nii avatigi olümpia lubatust päev hiljem

London. Foto: Liis Treimann / Postimees

Olümpiamängude avapidu oli paljude kohalviibinute arvates üks viimaste aegade südamlikumaid, ometi saadi hakkama lausa pretsedenditu apsuga, venitades avasõnad järgmise päeva numbrisse.

Niisugust asja ei ole veel juhtunud, et mängud lubatakse avada ühel kindlal päeval, mis kogu maailmale mitu aastat teada ja valmis ajalooannaalidesse kirjutamiseks, aga pannakse päevakava realiseerimisega nii raskelt puusse, et tseremoonia venib üle tunni pikemaks. Päris huvitav, kas tulevikus on Londoni mängude avapäev 27. või 28. juuli? Õige oleks 28., sest kui poole ööni oma etteastet oodanud kuninganna Elizabeth II avasõnad öelda sai, oli kell 00.20. Ja mis toimub 12. augusti õhtul, kas lõpupidu läheb korraldajatel taas käest ning punkt pannakse 13ndal, õnneks mitte reedel?

Veel eelmise nädala hakul oli kuulda, et avapeo kava on lühendatud ja kell 21 algav programm peaks sir Paul McCartney lauluga kell 23.40 otsa saama. Paljudel siin Londonis on keelel küsimus, miks pidi see pidu üldse nii hilja hakkama, võinuks ju tund-kaks varem? Vastuse üks võimalik pool on, et oldi seotud teleülekannetega maailma kaugete nurkade ajavöönditesse, teine ja ilmselt tõesem aga on kinni neis esialgu imelikena tundunud tahvlikestes iga istekoha ees. Keerutasime neid, kuni selgus, et tegemist on kusagilt targast arvutist juhitavate valgustitega, ja staadionitäie tuledega vahvaks mängimiseks läks mõistagi vaja pimedust. Ongi vastus, miks hilja.

Avatseremoonia mängiti peaproovil läbi, kuid ilmselt ei osatud arvestada peategelastega. Ei, mitte maarahvast etendanute, lammaste, hanede ja mesilastega, hoopis sportlastega. Mäletamist mööda kestis sportlaste sissemarss 1996. aastal Atlantas neli surmigavat tundi, seda protsessi on küll alati üritatud kiirendada, aga juba eelmisel kümnendil ei allunud atleedid rivikorrale, venitades rivi soolikaks, suheldes sõpradega publiku seas, pildistades üksteist ja lustides muudki moodi. Vahet polnud, kas suve- või talimängudel. Alustasid omavoliga ameeriklased, õplikud olid teisedki, ja aeg muudkui tiksus. Nüüd Londonis tegid otsa lahti hispaanlased, kellel oli järgijaid, ja korraldajad võisid kätega vehkida või pea peal seista, teha polnud midagi. Tunniseks unistatud sissemarsist sai lõdvalt poolteist ja rohkemgi.

Kogu show ja interjöör, kui nii suure staadioni kohta õelda võib, oli vapustavalt välja mõeldud ja realiseeritud. Maalähedus meeldis kõigile (aga kas torkas koduski silma, et puu hiljem riigilippe kogunud mäe otsas sarnanes üks ühele meie Viiralti tammele? On see ikka Viljandi külje all alles, paluks kontrollida!). Loomad, muru, mida lambad tõesti sõid ja mis pärast kui õhuke pärsia vaip kokku rulliti ning õlal ära viidi, kümne minutiga taluõuest tööstusmaastikuks muudetud hiigelareen, vapustavad esinejad, läbi muusikaajaloo minek, mister Beani meisterlik etteaste… Kõik oli nauditav. Kui mõnda piprakest meenutada, siis ei sobinud kuidagi konteksti kaks keskaegset tööstusmaastikku markeerivat areeni läbinud täispuhutavat allveelaeva ja kahju oli natuke sir Paulist. Õhtu oli veninud üle ootuste öösse, tuul muutunud kõledaks, järgmisel hommikul ootasid ees tõsised olümpiavõistlused. Biitlite põlvkonna inimestel jooksid elusa biitli ikka superhead "Hey, Jude" kuulates külmavärinad mööda selga üles ja alla, aga kõrval rahvas poole laulu peal juba lahkus. Veidi solvav, eks.

Veel fakte. Uuena tundus, et vande andsid nüüd sportlaste ja kohtunike kõrval ka treenerid, kusagil on talitatud varemgi natuke häirivalt nii, et süüdatud tuli ühes kohas ja istutatud siis mängude ajaks lõõmama mujale. Võiks ehk olla, et olümpiatuld ei solgutata. Ka oli olümpialipu ning tule juures üllatusi. Kui lipu heiskamist assisteeris legendaarne poksija Muhammad Ali (tuletame meelde hingeliigustust, mille ta 1996ndal Atlantas juba siis Parkinsoni tõvest värisevana üllatava tuletoojana tekitas!), siis tänavuse tule puhul oli rahvas küll vaimustunud David Beckhami ning Steve Redgrave viimastest etappidest, olümpiaajaloo suurim süütajate seltskond maailmale ei staadionil nähtu ega päev hiljem välispressis avaldatu põhjal eriti peale ei läinud. Teie, inglaste, tublid noorsportlased, no ja mis siis?

Õhtu staarüllataja oli siiski, mis arvate, kes? Muidugi kuninganna! 86-aastane monarh olla entusiasmiga videoklipi tegemisel kaasa löönud, ja see on vägagi suur asi, et ajaloolises konservatiivsuse kantsis niisugune show sündis. Kuninganna hüppab kopterist langevarjuga staadionile, no kuulge! Kas te ei tea, kus Tower on, ja kuidas seal ahelad kõlisesid ning taprid üleannetute kaeladel tantsu lõid?

Igatahes oli eriline ja kauaks meelde jääv õhtu.