Britid lootsid olümpialt maanteeratturite meeste sõidus kulla võtta, mängides supersprinteri Mark Cavendishi lõpumeetriteks löögipositsioonile, paraku läksid aga oma kindlate plaanide realiseerimisel Eesti esindaja Rene Mandri sõnul ülbeks ja jäid tühja peoga.
Jalgratturitest tahaks rääkida aga hoopis teise kandi pealt. Neid on kogu London täis ja ei sõida nad üldse mitte kõnniteel ega kergliiklusteil. Viimaseid neil vaestel polegi. Nad kimavad megalinna kitsaste tänavate kohati üsna hullumeelses liikluses ja tunduvad mitte sedavõrd sportijatena (mis sport see busside tossus ongi?), kui õnnetuse otsijatena.
Eeskuju annab ratturitele Londoni sassispäine linnapea Boris Johnson ise, kes jalgrattaga tööle sõidab, tehes seda teinekord (kas demonstratsiooniks?) isegi triiksärgis ja ülikonnas. Ja kas on tema kelleltki õppust võtnud või annab meeri harrastus hoogu alamatele, igatahes on ratturite maailm Londonis kirju.
Kõige tähtsam märksõna on võidukas või siis võidukla sarnane maanteeratas. Kallis enamasti. Kitsas kumm, lenks kindlasti nagu Kirsipuul. Üllatavalt vähe näeb siin meil nii populaarseid maastikurattaid. Ilmselt algab londonlase ratta eluiga asfaldil ja lõpeb sealt maha tulemata.
Põnev tähelepanek on, et kui Eestis on ainult mõne turule sõitva väga vana mammi nõukaaegne velosipeed käiguvahetajata, siis Londonis näeb pealtnäha korralikke, aga nudi tagarummuga rattaid palju. Osa on kindlasti uuetüübilise rummusisese käiguvahetajaga, aga osa tundub olevat lausa kinnise jooksuga ehk tirrita. Istud selga, muudkui vänta, kuni pärale jõuad. Niisugused imelikud harrastused neil londonlastel.