Tartu sulgpallitreener Mart Siliksaar on väärt, et tema jutt Pärnu Postimehesse jõuab. Sest esiteks on ta mingil määral Pärnu juurtega, ta sama nimega sugulane oli kunagi Pärnu vutimeeskonna väravavahet.
Siliksaar peab õpilast hulluks
30. juuli 2012, 14:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teiseks laagerdab ta igal suvel õpilastega Pärnus ja tuleb nüüd mõni päev peale olümpia lõppu taas. Loodetavasti ka Pärnu sulgpallile väikest impulssi andma. Ja kolmandaks on ta hirmus fanatt, kes võib oma lemmikalast nii rääkida, et kõrvalt sõna pista ei saa.
Londonis ütles Siliksaar, et ta õpilane Raul Must on hull mees. Et tema ei ole rahul ei enda ega Mustaga, sest ta pole kunagi kellegagi rahul, aga Must olevat tõeliselt hull treenija vend, keda tuleb mitte sundida, vaid tagasi hoida.
"Jah, me saime kätte Eesti sulgpalliajaloo esimese võidu olümpial, aga Raul tegi üle püüdes viimastes trennides jalale häda ja kuigi ta tohterdati mängukorda, oli ta teises mängus maailma esikümnemehe vastu vaid 60 protsenti endast. Esimene geim veel, aga teine oli lahja," rääkis Siliksaar. "Aga me teame, mida ja kuidas edasi teha - vaja on arendada füüsist, stabiilsust, psüühikat."
Siliksaar luges üles kümme igasuguste pallidega mängitavat olümpiaprogrammi kuuluvat mängu ja lisas mitte just eriti tagasihoidlikult, et kümne mängu peale oli sulgpallur Must Lonedonis Eesti ainuke esindaja. Seega - jõudmine olümpiale, esimene võit ja 17. koha jagamine on tegelikult ikkagi natuke kiitus ka alati rahuolematult treenerilt.
Istusin Wembley Arenal mitu tundi ja vaimustusin tippsulgpallist tõsiselt. Teadsin ennegi, et see on võimas, aga eriti meespaaride reaktsioonikiirust ületav tulevärk ja see, millist koormust sulgpallurid saavad, hämmastas.
"Võib-olla on squash sulgpallist kurnavam, aga võib-olla ka mitte," arvas Siliksaar.