Laupäeval toimus Treimanis kolmas laulupäev, mis tänavu oli pühendatud isamaalistele lauludele.
Treimanis peeti laulupidu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast päevapikkust rannas lamamist ja kuuma suveilma nautimist kogunes laupäeva õhtul Treimani rahvamajja hulk päikesest punetava nahaga inimesi, et üheskoos muusikat ja rahvapidu nautida.
Esinesid kohalikud Treimani lauljad, koorid Torist ja Vändrast, kõige kaugem tulija oli Lehtse koor Lääne-Virumaalt.
Treimani rahvamaja juhataja Viljar Soomre sõnade järgi ongi laulupäeva korraldamise üks eesmärk tuua kokku just maakohtade segakoorid, sest linnade koorid kohtuvad omavahel palju sagedamini. Repertuaar pannakse kokku sügisel ja kogu talv käivad proovid, mis lõpuks juulikuus Treimanis pea kahetunnise kontserdiga kulmineeruvad. „Nii on ka maakooridel eesmärk, mille nimel talvel harjutada,“ rääkis Soomre.
Laulupäev ei koosnenud aga ainult koorilaulust. Lugude vahepeal esitas tantse 1946. aastast tegutsev Treimani rahvatantsurühm Lendar. Eriti sooja vastuvõtu osaliseks sai kohalik memmede-taatide tantsurühm, mis ei lasknud ennast häirida tõsiasjast, et laval oli memmede kõrval vaid üks taat.
Õhtu üheks populaarsemaks esinejaks kujunes Treimani laulupäevast esimest korda osa võtnud Pärnu-Jaagupi pasunakoor eesotsas karismaatilise dirigendi Priit Aimlaga.
„Muljed on suurepärased, kõik oli veel parem, kui ootasime,“ rääkis Aimla, kes oli meeldivalt üllatunud, et väikeses maakohas tuli kontserti kuulama ja kultuuri nautima nii palju rahvast.
Nagu üks traditsiooniline Eesti pidu ikka, läks laupäevane laulupidu korralikult käima alles lõpus, kui publik koos kooridega pasunakoori saatel laulu „Me pole enam väikesed“ kaasa hõiskas. Pidu jätkus Abja-Paluoja ansambli C-Duur saatel, kes hilisööni simmanil tantsumuusikat mängis. Nii mõnigi, kes tantsust naha märjaks sai, suundus merre kesköise suplusega end jahutama.