/nginx/o/2012/07/30/1243794t1h5e13.jpg)
Pühapäeval lõppenud Viljandi pärimusmuusika festival jäi meelde eelkõige tänavusuviste kuumarekordite ja varasemast erineva korralduse tõttu festivalialal. Mõlema üle oli nii rõõmustajaid kui kurvastajaid, kuid vähemalt muusika üle ei oleks pidanud keegi nurisema.
Publikule pakuti mitmesuguseid eriprojekte, kus pärimusmuusikud võtsid kampa mõne tuntud solisti või lisasid lausa terve kooritäie meeshääli. Eks ikka selleks, et festivali peateema “Mehe laul” veelgi võimsamalt mõjule pääseks.
Näppepillide kvartett Gjangsta astus üles kahel korral koos eurolaulik Ott Leplandiga, kes näitas end laval hoopis teisest küljest, kui oleme harjunud teda nägema. Kui poleks teadnud, ei oleks esimese hooga arugi saanud, et folkmuusika ei ole tema põhitegevus. Temperamentne eesti-ukraina bänd Svjata Vatra tegi aga koostööd Tõnis Mägiga.
Tuulelõõtsutajad tõid lavale inseneride meeskoori, mis esindab eesti meestelaulu akadeemilist poolt, ja Nikns Suns ühendatud motomeeste koori, kus laulab koos moto- ja muusikahuvilisi üle Eesti. Pärimusfusiooni viljelev Paabel üllatas festivali peateemast inspireeritud kavaga “Sihi, sihi, noori meesi”, mis keris publiku ees lahti loo noore mehe elust. Paabelit saatsid kuueliikmelise Meesteväe jõulised hääled.
Külalised lähedalt ja kaugelt
Ansambel Ro:Toro, kus mängivad pärnakas Marek Talts ja Häädemeestelt pärit Silver Sepp, tõid endaga lavale pikalt maailmas ringi reisinud ja nüüd taas kodumaal viibiva Jaan Tätte. Kontserdini saladuses hoitud külaline esitas viimase loona “Sõprade laulu nr 2”, seekord veidi uues kuues. Kultrahoovi kogunenud inimesed teadsid sõnu “Sõbrad, teiega on hea …” peast ja ümisesid rõõmsalt kaasa.
Mehist laulu kuulis välismaalt Viljandisse sõitnud artistidelt. Zimbabwe laulu- ja tantsuansambel Black Umfolosi jutustas publikule Lõuna-Aafrika elanike igapäevaelust.
Aafrika vahetud muusikud panid rahva kaasa laulma ja kiitsid eestlaste oskust rütmi ning meloodia täpsel ja puhtal tajumisel, kuid olid hädas meie tagasihoidlikkusega.
“Energiat on vähe, proovime uuesti,” hõikas solist lavalt. Viimasteks lugudeks oli publik nii palju elavnenud, et peale erksama lauluhääle tehti innukalt kaasa zimbabwelaste tantsuliigutusi.
USAst saabunud Water Tower Bucket Boys pani tantsupõrandatäie inimesi kaasa keerutama ja vaimustunud publik kutsus neid korduvalt lisalugudeks tagasi.
Avatud festivalialast sai pärimeeter
Sel aastal oli uudne, et kontserdipaikadevahelisse alasse ehk pärimeetrisse pääsesid vaid piletiomanikud. Muudatus tehti korraldajate selgituse kohaselt selleks, et tähelepanu koonduks muusikale ja vähem oleks purjus seltskondi, kes kontsertidel käimise asemel tänava ääres käratsevad. Tuleb tunnistada, et vähemalt see eesmärk sai täidetud, sest kuigi öösel oli tänav mõnusalt saginat täis ja esinesid tänavamuusikud, ei olnud näha niisama lärmajaid.
Loomulikult oli siit-sealt kuulda nurinat, et festivali meeleolu ei ole nagu varem. Ka võis väravate juures näha segaduses inimesi, kes ei teadnud, kas nad pärast alast väljumist sisse tagasi pääsevad ja millise piletiga kuhu liikuda võib.
Festivali pealik Ando Kiviberg rääkis enne folki, et uus süsteem on katsetamiseks ja seda korratakse vaid siis, kui kõik toimib. Otsuse tegemiseks kogutakse külastajatelt tagasisidet. Kas ala on järgmisel korral suletud, seda veel ei tea. Küll võib loota, et suurem osa külastajaid lahkus heade mälestuste ja päikesest põlenud põskedega. Et järgmisel aastal tagasi tulla.