Nädalavahetusel Sinimägedes toimunud 1944. aasta suveheitluste mälestusüritus kulges probleemideta. Nii on see olnud varemgi, ainult selle vahega, et ennast vastaspooleks pidajad on Grenaderimäest üle tee korraldanud oma vastuürituse. Sel aastal jäi see väidetavalt leppimise nimel tegemata. Punaarmee veteranegi on iga aastaga üha vähem võtta ja näiteks aasta eest jäi mulje, et punalippude alla kogunenutest enamik oli sündinud palju aastaid pärast teise maailmasõja heitlusi.
Muide, eesti meeste poolelgi jääb veriste heitluste tunnistajaid iga aastaga vähemaks, veel elusolijad on juba üheksakümne eluaasta künnisel või üle. Seda enam väärib tunnustust nende visadus, kes palavusele vaatamata vanasse lahingupaika kogunesid.
Enne Sinimägesid juba oli üks suurem mälestusüritus Saaremaal, kus Tehumardi öölahingu toimumiskohal avati mälestuskivi.
Tähelepanelikum märkab, et aastatega on mälestamiste raskuskese nihkunud. Enam ei rõhutata ainult Saksa poolel võidelnuid, pärgi on jätkunud ka vastaspoole sõjamonumentidele, nagu seekord Sinimägedes.
Paistab, et isegi venelasi on hakanud tüütama vana plaat, nagu ülistaksid eestlased natsismi. Uudisekünnist ületavad sellised kokkutulekud üha vähem. Seetõttu tulevad taunimisteated madalamalt: Vene saatkonnast Tallinnas, et pakkuda mingitki toetust Klenskitele, Zarenkovidele ja Revadele, kes ei jaga meie ajaloost paljutki.
Võimalik, et kahe vaenupoole veteranid oleksid Eestis jõudnud isegi juba sümboolse leppimiseni. Ent siis õhib Venemaa tavaliselt uue haisupommi, näidates, kes tegelikult üritab ajalugu segada päevapoliitikaga.