Kommentaar: 50 aastat Tiibeti ülestõusust

Eile möödus 50 aastat kuulsast Tiibeti ülestõusust. Peagi saab dalai-laamal 50 aastat paguluses olnud. Kindlasti oli toonane otsus viia noor dalai-laama Tenzin Gjatso pagulusse õige. Selle aja on ta pühendanud kodumaa eest seismisele, saamata sinna ise kordagi tagasi pöörduda. Ja Tiibeti rahvas on oodanud dalai-laamat koju, mõistes siiski, et praegu pole see kuidagi võimalik.

Aga dalai-laamal on laiemgi tähendus, ta on tänapäeva humanismi silmapaistvaim kandja, arvaku siis Hiina punased võimurid sellest, mida tahavad.

Mis on Hiinas muutunud pärast olümpiamänge? Kindlasti ei ole tõeks osutunud lootus, et olümpiamängud avavad maa demokraatiale ja inimõigustele. Pigem vastupidi, läänt haaranud majanduskriisi tingimustes on Hiina Rahvavabariik enesekindlust juurdegi saanud, jutt inimõigustest lükatakse üleolevalt tagasi, dalai-laama halvustamine on teravamgi kui enne.

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kohtus eelmise aasta lõpus dalai-laamaga, tehes samal ajal Euroopa Liidu eesistujana žesti. Seevastu Hillary Clinton jäi äsja väga nõrgaks, kinnitades, et inimõigusi pole küll unustatud, kuid need „ei tohi segada koostööd tähtsamatel teemadel".

Eesti pööras eelmisel aastal Tiibetile erakordset tähelepanu just kodanikualgatuse korras. See näitab, et meil on demokraatlikke ja humanistlikke väärtusi kandev ühiskond.

Kas Hiina küsimus on demokraatia mõistes lootusetu? Valitsuse tasandilt vaadates tundub see tõesti nii. Samal ajal on eelmise aasta detsembrist alates äratanud tähelepanu konstitutsioonilisi ja demokraatlikke muutusi taotlev liikumine „Harta 2008". See on internetis palju pooldajaid leidnud ning jätab lootuse, et Hiinaski on humanistlik ja demokraatlik pööre võimalik.

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.