Ove Pärtelson: Must-valge tulevik

Foto: Ants Liigus

Oleme viimastel kuudel langenud tõeliste äärmuslaste tõugata-lükata. Küll ennustatakse helget tulevikku euro tuleku kaudu ning samal ajal külvatakse musta masendust sisendavat tulevikukirjeldust, vaatamata sellele, et euro tulekuks oleksid kõik vajalikud meetmed rakendatud. Silma on jäänud meie ministrite väljaütlemised, mis kinnitavad, et majandusõitsengu toob vaid see, kui muudame ettevõtluskeskkonna võimalikult maksuvabaks ja töötajad masinlikuks.

Vägisi jääb mulje, et investeeringute ehk nüüdses mõistes raha kiire sissevoolu taastamiseks ollakse valmis lubama-tegema mida iganes. Oma rahvuse või riigi pikaajaline areng ei paku kahjuks kellelegi huvi.

Nüüdseks peaks igale kodanikule, kellele analüüsivõime, kellele isikliku kogemuse kaudu selge olema, et raha sissevool ja sellele rajatud majanduskasv on igati meeldivad nähtused, kuni toimub raha juurdevool.

Vastupidisel juhul on aga kogu majanduse alustalaks peetud investeeringud sellesama majanduse hukutajad. Kahjuks on peale kõige seesama raha suutnud pea kogu rahva orjastada. Ja kõike seda meie oma riigiaparaadi toetusel.

Olles viimased 15 aastat aktiivselt osalenud Eesti ettevõtluses, olen aga sügavalt veendunud, et maksuvabadus või töölepinguseadus ei tekita viljakat ettevõtluskeskkonda, seda teeb ikkagi nõudluse ja pakkumise vahekord.

Tahan nüüd jõuda asja tuumani: meie otsingud Eesti Nokia ja muul innovaatilisel suunal näivad kohati peata kana viimaste eluminutitena. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus innovatsiooni nõutakse piltlikult väljendudes pühast vaimust. Selle vägitükiga - mitte millestki midagi saada - võiks hakkama saada üksnes kõigevägevam.

Eesti arengu, väldin edaspidi teadlikult Nokiat, võtmeks võiks ikkagi muutuda panustamine meie ainulaadsele geograafilisele ja geoloogilisele eripärale. Siin peitub meie konkurentsieelis ülejäänud rahvaste-riikide ees. Mingil arusaamatul põhjusel on meie eripära rakendamist isegi riiklikul tasandil peetud perspektiivituks ja kohati lausa ohuks omariiklusele.

Annan endale aru, et meie eripära ja kõige sellega seonduva majanduslikult tulusa rakendamise eelduseks oleks ennekõike suhete korrastamine oma naabritega. Usun siiralt, et iga riik, vaatamata oma meelsusele ja võimalikele imperialistlikele vaadetele, omaks pigem sirgeseljalist ja ettearvatavat naabrit kui moraalitu peremehe sülekoerana käituvat riiklikku moodustist, millel pole mingitki iseseisvat analüüsivõimet. Kõige imelikum ongi kogu situatsioonis see, et see peremees on üpris hoolimatu, tagamaks oma soosiku heaolu.

Aeg uute, eelarvamusteta inimeste sisenemiseks suurde poliitikasse on küpsem, kui see kunagi enne on olnud. Jääb üle loota, et rahva avaldatav surve osutub küllaldaseks, et tagada uute inimeste liitumine rahvateenrite ridadega.