Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/08/02/1249326t1hc059.jpg)
Passion Piti muusika tekitab alati tunde, justkui oleks selle pilvede embuses elektropopiga midagi valesti, nagu muutuks nende uus album „Gossamer“ öösel kaheksakümnendate thrillereist pärit nukk Chuckyks või Gremlinite armeeks, kes vahukommise pealispinna all on võimeline kuulajat hammustama.
Libahundiks muutumise asemel nakatab see hammustus kuulajat masenduse ja ebakindlusega, mis sai osaks Passion Piti solistile Michael Angelakosele albumi kirjutamise ajal. Või tegelikult ükskõik, mis ajal. Albumi ilmumisega seoses on palju räägitud Angelakose bipolaarsusest, mis on kindlasti kogu kollektiivi muusika hindamisel oluline märksõna.
Nende muusika tundub kui toores vangistatud elukas, paheline Peltsebul, kes pillide võtmata jätmisel hakkab elama oma elu ja bändi koos kuulajatega põrgu poole lohistada püüab. Helikeelelt on „Gossamer“ intelligentsem ja isegi grandioossem kui nende kolme aasta tagune album „Manners“.
Mõni lugu meenutab isegi suurt staadioniroki hiidu. Seda kuulates pole raske ette kujutada, et Passion Piti mehed on võimelised Bruce Springsteeni kombel neljatunniseid kontserte andma.
„Where we belong“ on taustal kostva keelpillide näppimise ja geniaalse rütmiskeemi poolest nii südantlõhestavalt ilus, nii kurb. Angelakose hääl paindub ja murdub, kui ta laulab nii suitsiidiplaanidest kui vanast heast leedi Armastusest, pakkudes kogu oma maailma ja usaldust kalleimale inimesele ning muutes end maailma ees haavatavaks.
„I’ll be alright“ on iroonia läbi pisarate. Alvinit ja koopaoravaid meenutav heliskeem on petlik, kuid omamoodi geniaalne, mahlakas, lausa maavälisena kõlav. Koopaoravate koeravilena tunduva kõrge helisageduse all leiab taas aset võitlus oma sisemiste deemonitega. See võitlus annab aga lootust ja tundub vahelduseks lõppevat positiivselt.
R&B’likult algav „Cry like a ghost“ võtab kokku kogu albumi bipolaarse lõbususe, mis pärast keskööd süües muutub kurjaks Gremliniks, kes on võimeline kogu selle kummitusmaja ümber pöörama.
“Gossamer” on album, mis laob üksteise järel oma lugudesse kihte, keerutades neid suhkruvatina üheks suureks roosaks magusaks massiks, mille taga peitub intelligentne, isegi depressiivne popmuusika.