Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7191649t1h148d.jpg)
/nginx/o/2010/09/20/435963t1h8edb.jpg)
Kui ma esimest ja seni viimast korda Pärnus bussiga sõitsin, nimetas legendaarne ajakirjanik Feliks Leet mind “bantu neegriks, kes uurib konservikarpi”. Kaasas olid toona peale linnavalitsuse liikmete ja Pärnu Postimehe Pärnu GoBusi esindajad, kes selgitasid, et olemasolev bussiliikluse skeem on toimiv ja Pärnu-suuruses linnas peaaegu et ainuvõimalik.
Olgu selle konserviga, kuidas on, tõsi on see, et pidevalt kasutasin ühissõidukit kümmekond aastat tagasi. Aga see ei tähenda, et ma ei teaks, mida sellised muudatused liikluses tähendavad.
Nagu pealinn, on Pärnu linnavalitsuski olümpiamängude ja suve kattevarju all liikluskorralduse reformi ellu viimas. Kui pealinnas on kaotajateks autojuhid ja võitjateks ühissõidukite kasutajad, siis Pärnu bussiliinireformi puhul tundub esialgu, et võitjad ei ole.
Minu poole on pöördunud kaaslinlased, kes on avaldanud ühtaegu nii imestust kui nördimust, ja samal esitanud mulle kui volikogu liikmele asjakohaseid küsimusi.
Miks oli reform ette valmistamata? Miks jäeti kaaslinlased informeerimata? Kuidas hakkavad lapsed koolis käima? Kes vastutab ettevalmistamata muudatuste eest? Jne.
Nüüdseks on selge, et reformi ettevalmistamisel on tehtud suuri vigu. Eelkõige on see peaaegu olematu ettevalmistus ja puudulik inimeste informeerimine. Siin peaks tõusetuma poliitilise vastutuse küsimus.
Kes nõuaks vastutust?
Poliitilise vastutuse küsimus ilmselt siiski ei tõusetu, sest pole kedagi, kes seda tõstaks. IRLil ja Reformierakonnal on juba ajalooliselt inimestest ükskõik, vähemalt nendest, kes bussiga sõidavad.
Omaette küsimus on, mida teevad koalitsioonis olevad sotsiaaldemokraadid. Sellest pole ma veel aru saanud. Ilmselt on ühel volikogus pehmem tool ja teisel komisjoni esimehe ametinimetus, ja sellest neile piisab.
Vaadates toimuvat, tekib küsimus: kus on nende erakonnakaaslane Valter Parve, kes meile inimeste kaasamisest otsustusprotsessi alati nii sütitavaid loenguid peab? Kas selle reformi puhul oli elanikkond siis sotside meelest piisavalt kaasatud? Toomas Kivimägi valimisliidust pole midagi rääkida, sest nagu selle liikmed ise tunnistavad: “Toomas nagunii ei kuula …”
Teine küsimuste ring on reformi otstarbekus ja efektiivsus. Kui lähiajal selgub ikkagi, et reform ei too kaasa soovitud efekti ja ainukese tulemusena on halvenenud meie kaaslinlaste liikumisvõimalused, tuleks kaaluda muudatuste tegemist ehk eelneva olukorra taastamist. Siinkohal tuleks arvestada sellega, et alates septembrist on meil juures väga palju väikseid bussisõitjaid, keda segadusse ajada kindlasti ei tohi.
Kas volikogu tõesti kiidab selle heaks?
Kogu selle käitumise juures ilmneb Toomas Kivimägi ülbus, mis oluliselt ei erine Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare omast. Kui tavaliselt piirdus see mõõduka valetamise ja hämamise, volikogu liikmete avaliku mõnitamise, linna õigusaktide süstemaatilise rikkumise, ajakirjanikega vaidlemise ja eelkäijate süüdistamisega, siis nüüd on võetud ette tavalised pärnakad, kellele koht kätte näidatakse.
Keda huvitab, kui inimesed ootavad peatuses bussi ja bussid ootavad teise nurga taga sõitjaid. Keda huvitab, kui teie lapsed peavad nüüd tunnike varem tõusma, et hommikul õigeks ajaks kooli jõuda. Volvo aknast vaadates on elu ikka ilus ja Pärnu linn targalt juhitud.
Ilmselt on volikogu liikmete hulgas palju neid, kes oma mõtetes niisugustele käitumismallidele ja ideedele alla ei kirjuta. Et olukorda muuta, ei ole volikogu liikmetel vaja Peeter Saunpere eeskujul isiklikult ootekodasid ja silte teisaldada.
Piisab, kui kõik need Saunpered leiavad ühiselt endas julgust kirjutada alla paberile, millega saadame selle linnavalitsuse pikale ja pidevale puhkusele. Võib-olla kodus natuke oma tegevuse üle rahulikult järele mõeldes jääb ülbustki vähemaks.
Aga enne selliseid põhimõttelisi otsuseid tuleks kindlasti omavahel neid küsimusi arutada, nii linnakodanike kui linnavalitsuses liikmetega, opositsiooni ja koalitsiooniga.
Leian, et volikogu liikmetena on eelkõige meil vastutus linnas toimuva ees, ja sellest tulenevalt on meil kohustus aktiivselt tegelda kaaslinlaste probleemide lahendamisega. Valisime ju just meie selle linnapea ja nimetasime selle linnavalitsuse igapäevase linnajuhtimisega tegelema.