Aastakese eest enne 2011. aasta ilusat suve kirjutasime siinsamas, et äärmiselt kurb on Pärnu ranna kõlakoja seis. Väärt kontserdikoht, mis on oluline nii arhitektuuriliselt kui kultuuriliselt laiemas mõttes, oli ilmarahva eest sisuliselt suletud ja kuursaali tagaõueks moondunud.
Nüüd on meil rõõm tõdeda, et selle suvega on kõlakoda üle pika aja just sellise kasutuse leidnud, nagu peab.
Pärnu kontserdibüroo taastas suvemuusikasarja, mis suvitajatele ja linlastele tasuta elamusi pakub, ja Pernau Rahwateater mängib samas menukalt suveetendust “Gulliver ja Gulliver” ikka ja jälle, sest publiku huvi ei paista raugevat.
Meenutame, et kõlakoja allakäik algatati 2004. aastal, kui linnapea toolil istus Väino Hallikmägi, sest just siis leidsid linnajuhid ja kultuuriametnikud, et suviseid tasuta promenaadikontserte, mis sisult sarnased praeguse suvemuusikasarjaga, pole Pärnule vaja. See on taas näide sellest, kuidas lõdva liigutusega ühele ilusale traditsioonile kriips peale tõmmatakse. Selle taastamine võttis, nagu näeme, päris kaua aega.
Hea, et niigi läks, ja suurepärane, et Pärnu kontserdibüroo leidis endas jõudu vana ja hea ning üdini pärnulik ettevõtmine koos ellu äratada. Aitäh!
Muidugi pole ei kõlakoda ega suvemuusikasari veel kaugeltki valmis. Kindlasti jaguks nõudmist palju enamaks kui kuueks kolmapäevaseks kontserdiks kolme suvekuu jooksul ja kindlasti vajab värskenduskuuri nii kõlakoda kui selle ümbrus.
Häid uudiseid, paistab, võib oodata küll, sest kuursaal näitab nüüdsete juhtide käe all head tahet ja püüab omalt pooltki kõlakotta ja seal pakutavasse programmi panustada. Tänavu vähem, järgmisel aastal ehk rohkem.
Paljud head asjad kaovad sageli jäädavalt, kuid üks hea asi – kõlakoda ja sealne suvemuusika – on naasnud. Loodetavasti jäädavalt.