/nginx/o/2008/12/16/105962t1ha982.jpg)
Viimasest ulatuslikust uuringust “Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008” selgub ohtlik tendents, et meie ühiskonnas on sotsiaalsed sidemed üha nõrgemad ning lapsevanemad tunnevad, et raskustesse sattudes pole neil lapse kasvatamisel kelleltki abi loota.
Tegin juba sügisel valitsusele ettepaneku, et sotsiaaltoetuste maksmise süsteemi tuleb muuta ning keskenduda lapse sünni toetamise kõrval senisest enam perede toetamisele kogu lapse kasvamise perioodil. Nüüd olen selles veel kindlam: riik peab perekonnale ja selle püsimisele senisest rohkem tähelepanu pöörama.
Äsja avalikustatud uuringust ilmneb, et Eestis peetakse valdavalt normiks kahelapselist peret, kahte last soovitakse endalegi kõige sagedamini. Endiselt on olulisel kohal sündimuse otsuste puhul majanduslikud tegurid.
Samal ajal viitavad uuringu tulemused, et sotsiaalsed sidemed on ühiskonnas viimase kümne aasta jooksul nõrgenenud: 20-40aastased usuvad märksa harvem kui sama vanusegrupp kümme aastat tagasi, et nad saaksid enda tutvuskonnast majanduslikku või lastehoiualast abi. Kahjuks pole suurematel peredel abistavat tugivõrgustikku, pigem vastupidi. Kahe ja enama lapsega pered saavad lastetutest ja ühe lapsega peredest harvemini loota vajadusel oma vanemate rahalisele või lapsehoidmisabile.
Samuti selgub, et igal kolmandal lastega perel on kodulaen, kahe- ja enama lapsega perede puhul on see protsent koguni 43. Inimeste hirm, et nad jäävad majandusraskustesse, lükkab paratamatult edasi otsust saada lapsi. 42 protsenti toob lapsesaamise edasilükkamise põhjuseks suure laenukoormuse ja 37 protsenti kinnitab majanduslikku ebakindlust.
Aeg on muuta suhtumist ja aru saada, et ainult sündide toetamine ei too lapsi juurde ega anna peredele kindlust. Palju olulisem on see, et iga laps kasvaks normaalsetes tingimustes ja vanematel oleks võimalik riigi abiga tema potentsiaal välja arendada.
Sotsiaaltoetuste süsteemi muutmise korral tuleb lähtuda põhimõttest, et see raha jääb süsteemi sisse ja kulutatakse laste hüvanguks. Eriti just majanduskriisi ajal peab valitsus vaatama, kuidas riskigruppe aidata. Toetused pole koht, kust kulusid kriisi tõttu kokku tõmmata.
Olen teinud ettepaneku, et riik võiks kaaluda võimalust külmutada vanemahüvitise määrad ja siduda need lahti keskmisest palgast. Kui riik ei tõstaks keskmise palga kasvuga kõiki vanemahüvitise saamise tasemeid alates miinimumist, hoiaksime kokku sadu miljoneid.
Praeguse süsteemi ebaõiglust iseloomustab fakt, et samal ajal kui vanemahüvitiseks on sel aastal plaanitud 2,2 miljardit krooni, on kõikide ülejäänud lastetoetuste real 1,6 miljardit krooni. Tahes või tahtmata vastandub seega umbes 16 000 vastsündinut 265 000 lapsele.
Teiseks toon välja fakti, et riikliku sünnitoetuse kõrval on aasta-aastalt kasvanud omavalitsuste sünnitoetused.
Sünnitoetust maksab 99 protsenti kohalikest omavalitsustest. See annaks võimaluse suunata kas või osa riiklikust toetusest (80 miljonit krooni) muudeks peretoetusteks.
Vabanevat raha tuleks kasutada eelkõige vaesuse vähendamiseks riskirühmades. Kui enne kriisi oli iga viies laps Eestis vaesusriskis, siis nüüd suureneb nende hulk kindlasti veel.
Samuti tuleks alles jätta universaalne 300kroonine lastetoetus, mida makstakse ligi 300 000 lapsele. Praegune süsteem on solidaarne ja väärtustab kõiki lapsi.
Ja kui keegi seda toetust ei vaja, näiteks peaminister Ansip ja Reformierakond, siis miks pole nad sellest isiklikult loobunud? Aga enamikule peredest, kes, nagu näitas uuring, kulutavad lapsele keskmiselt 2700 krooni kuus, on riigi tugi nii moraalselt kui praktiliselt vajalik.
Eriti kummaline on minu meelest rääkida riigi juubeliaasta jooksul märkamisajast ja siis kuulda kohe aasta alguses Reformierakonna suust perevaenulikke sõnumeid.
Huvitaval kombel on just praegu valitsuse kooskõlastamisringil toetused põllumajandusloomadele. Selgub, et me „märkame“ toetada iga Eesti tõugu hobust ja vutti ega pane seda sõltuvusse talumehe rahakoti paksusest. Muuseas, hobune saab riigilt aastas rohkem raha kui laps.