/nginx/o/2015/12/30/4840241t1h55b9.jpg)
/nginx/o/2012/08/06/1255612t1h3c02.jpg)
Kui ajalukku vaadata, siis olid vist viimased suveolümpia korraldajad, kel oma peol medaleid korjates eriti hästi ei läinud, kanadalased 1976. aastal Montrealis.
Kangelastel aidatakse särada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidu on ikka nii, et kodus tõmmatakse tihedate piidega rehaga ja selles laines ka veel ette ning taha. Hea näide on neli aastat tagasi võimutsenud Hiina, kes edukas ka nüüd Londonis, aga tähele tasub panna ka järgmise olümpia tegijat Brasiiliat, kel läheb juba praegu spordis päris hästi.
Aga britid vajutavad praegu pedaali täie tallaga ja nende masin liigub. Medalid tulevad ning meedia annab tuult katlasse juurde. Seni pole neil selles osas, keda mängude kangelasteks planeeriti, ka eriti viltu läinud.
Üks loodetud ja ka sündinud kangelasi on Jessica Ennis, kaua areenil olnud seitsmevõistleja. Tuletatakse meelde, kuidas selle sümpaatse segaverelise naise karjäär on läinud, kuidas ta Pekingis juhtis ja lõpuks läbi põles, räägitakse-kirjutatakse sellest, et ta nüüd lõpetab ja abiellub. Kena inimene, kena karjääri lõpp.
Täielik show etendati aga meeste 10 000 meetrit etiooplaste ning keenialaste ees võitnud mustanahalise briti Mo Farah'i triumfi järel. Kui kiitsakas jooksuime publiku ees esines, trügis (loe: aidati Harah võidu puhul ette nähtult) rahva seast rajale üks veidi heledam pontsakas tüdruk. Läks Farah'i juurde, see haaras tütre sülle, 80 000 pealtvaatajat möirgas rõõmust. Aga see polnud veel kõik - nüüd lasti rahva seast jooksurajale valge vägagi rase naine ja nii sai perekond Farah maailma ees kokku. Milline liigutav hetk, millised fotod!
Ühe mehe tähetund nii silmatorkav, kui eeldanuks, siiski ei olnud. Lõuna-aafriklane, jalgadeta jooksja Pistorius oli küll erandina saanud loa olümpial võistelda (kogu kaastunde juures on vedrud siiski tehnilised abivahendid, mida olümpiareeglid keelavad), jõudis poolfinaaligi, teenis sooja aplausi, aga mitte ovatsioone. Pole muidugi üldse välistatud, et Pistoriusele meeldikski olla mitte eriline, vaid et teda võetaks kui tavalist inimest.