Vanas heas Wimbledonis sõidavad katused

Ja sõitiski Wimbledoni peaareenil katus pealt ära. Foto: Enn Hallik

Tennise olümpiavõitjad selgusid ala ühes pühamus Wimbledonis, mõni aasta tagasi põhjalikult ümber ehitatud, kuid ajaloolist hõngu maksimaalselt säilitanud tennisekeskuses Londoni vaikses ja rohelises äärelinnas.

Ammusest külastusest oli meeles imposantne võitjate restoran, kus plaanisin nüüdki Steffi Grafi või Andre Agassi laua taga tassi traditsioonilist piimaga musta teed juua. Lihtsalt meelde jätmiseks, et nii tähtsas kohas käidud. Paraku see ei õnnestunud, sest seda restorani enam ei leidnud ning ei osanud ka keegi sinna juhatada. Oli küll tšempionide klubi uks, aga see lihtsureliku ees lahti ei läinud.

Muruväljakud, neist pea- ja veel mõni suurte tribüünidega ümbritsetud eraldi spordihallid, lisaks rida avaplatse, mille vahel saab jalutada ja vaid mõne meetri kauguselt maailmanimega tennisiste kui just mitte võistlemas, siis vähemalt treenimas näha, on alles. Tõsi, paljud, ka peaväljak, tagajoonel selleks suveks juba pigem tolmu ajava pinnase kui muruga, ja seega ilmselt ka pallile teistmoodi põrget andvad. Alles ja muutmatud on ka peaväljaku tribüünialused madalad käigud, mida õnneks pole püütudki modernseiks muuta. Betoon, talad, trepid, torud, kaablid, tehnomaastik eelmisest sajandist.

Juba Wimbledoni sõit on omaette elamus. Kes märgata oskab, näeb hommikul minnes, et Thamesil on mõõn, liivaseljandikud väljas ja paadid neil külili, sildade postid aga kuni kahe meetri kõrguselt märjad. Tagasi tulles on aga tõus ja jõgi vett täis. Londoni kesklinnast tunnikese sõidu järel jõuabki Wimbledoni tahtja sellesse peamiselt ühekorruselisse rohelust täis aedlinna. Kus näeb aia või heki taga kaarja sissesõiduteega punasest kivist, aga luuderohuga kaetud eramuid, aga ka tänavakohvikuid seal teed või kohvi rüüpavate kübarais vanadaamidega.

Tennisepühamus võtab saabuja vastu legendaarse mängija Fred Perry kuju, tõsi küll, olümpia ajal sekundeerib talle kiviktaimlalilledest tehtud mängude maskott, lilleline reket peos. Paar sammu edasi on seinal kõigi Wimbledoni tenniseturniiri võitjate nimed. 1959. aasta noormeeste turniiri võitjana on igavesel autahvlil, tõsi küll kirjaveaga Toomas Lejus. Aga tänapäevgi ei lähe Eestist mööda - vaid kümmekond sammu eemal on tänavuse noorteturniiri tabelid, kus nii üksi- kui paarismängus jookseb Anett Kontaveiti nimi.

Vaatasin peaväljakul valgevenelanna Viktoria Azarenka ja sakslanna Angelique Kerberi ning serblase Novak Djokovici ning prantslase Jo-Wilfried Tsonga kohtumisi. Ühtlasi imetlesin peaväljaku õhulist katust, mis ühel hetkel kortsu tõmbus ja ära sõitis, sest vihmaoht sai mööda.

Kui mängust rääkida, siis oli naiste tennis isegi huvitavam, Venus Williamsi välja lülitanud Kerber näitas kõva sisu ja kaitsemängu ning tegi maailma hiljutise esinumbri Azarenka elu üsna kibedaks. Meeste mängus paugutas Tsonga justkui tujutult auti, Djokovicile sai ta vastu vaid võrku tungides ja mängu kirjumaks ajades. Kui vastastikku raiumiseks läks, oli tegija serblane.

Kuna Kaia Kanepit seekord ei olnud, käisin teiste esituses head tennist nautimas, samas ka midagi väga vana, tähtsat ja head, mida Wimbledon kahtlemata on, tunnetamas.

Üks olümpiaga seotud tähelepanek siiski veel. Mõnel kas ei ole kusagile titte jätta, arvab, et kuu-paarine saab möllavas rahvamassis elamuse, või kasvatab last niimoodi, aga beebid on siin natuke probleemiks. Sest on alasid, kus natuke aega ka vaiksed ollakse, ja kus äkiline või lakkamatu lapsenutt võistlejat tõsiselt segab. Nii oli tennises mängijate pahaseid pilke tribüüni suunas, nii võpatasid titekisa peale märklehte sihtivad vibulaskurid.