Esmaspäev kujunes Londoni olümpial viibivatele eestlastele üllatavalt emotsioonirikkaks, ja mis tähtis, lõppes igati positiivselt - Kanter lõppvõistlusel, Nabi pjedestaalil.
Emotsioonid kerisid lakke
7. august 2012, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikul eeldasime küll, et Gerd peaks hakkama saama, ja kui ta oma proovikatsed lõdva randmega kenasti 65 meetri peale maha pani, polnud justkui kahtlustki. Siis aga - esimesel katsel jäi ketas kätte kinni (juhtuvat harva), teisel tuli nadi 59 meetrit ja pilgud kippusid ärevaks nii Kanteril all katlas kui pöidlahoidjail tribüünil.
Kui sellele hommikule tagasi vaadata, siis Kanteri kolmanda katse väidetavalt jõu, mitte ideaalse tehnikaga visatud 66 meetrit (praktiliselt tuulevaikuses) ja Hartingu avakatse peaaegu sama tulemus olid märgid, kes peaksid peremehed olema. Alekna ja Malachowski nii veenvad ei olnud. Aga kõik tugevad peale Mario Pestano said edasi.
Kui hommikul ajas pulsi ja vererõhu üles Kanter, siis lõunast hakkas ülaltavaid tegusid sooritama Heiki Nabi. Mees oli küll tulnud 2006. aastal maailmameistriks, aga sellest on kuus aastat, pealegi juhtus see kergemas kaalus ja vahepeal käis kunagine üllatusmaailmameister kahel ribioperatsioonil.
Igatahes oli nüüd, kui ta raskekaalus (milles võitis 1936. aastal Kristjan Palusalu ja 1952. aastal Johannes Kotkas) ühe kergemana olümpiamatile astus, asjatundmatute seas tema edusse uskujaid vähe.
"Vahepeal on Heiki tulnud viis korda Euroopa meistrivõistlustel viiendaks, tänavu on ta võitnud mitu turniiri, kus maadlesid ka Londoni pääsmega mehed," vihjas Nabi treener Henn Põlluste siiski medalivõidu järel eelnenud märkidele.
Maadluse uued reeglid olid kindlasti telerist Nabi eduteed jälginule üllatus, ka ajakirjanike tribüünil liikus küsimusi, kas need kaheminutilised ajad on perioodid või raundid, ja mis on see klots, mille treenerid matile viskavad (jäi, et võib olla näiteks protestisvamm). Maadlust pole ammu olnud põhjust kajastada, aga seda ala uuena avastada oli põnev.
Eesti ootas seda medalit nii väga (soomlastel ja lätlastel on ikka null) ja seepärast pole imestada, millist lärmi meie väike seltskond suutis teha. Kõvimad häälega toetajateks osutusid neljapaadimehed Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo, aga oma osa andsid ka välisminister Paet, Eesti suursaadik Aino Lepik von Wiren, olümpiakomitee president Mart Siimann ja teised. Vähemalt kahel tribüünil paistis ka Eesti lipu alla kogunenud olümpiaturiste.
Finaalis Nabi küll kaotas kuubalasele, aga tunnistas, et vastane oli temast parem ja ei kahetseda ega häbeneda ole midagi.
"Kuubalane on praegu valitseja, teda kutsutakse maadlusringkondades uueks Kareliniks," ütles treener Põlluste. "Mul on hoopis hea meel, et Heiki suutis püstimaadluses talle vastu seista, tavaliselt murrab Nunez vastase juba siis ära."